Vanemuise "Puhastuses" lummab eelkõige suurepärane näitlejatöö

Silma jäi väga huvitav lavakujundus: vana talumaja seestpoolt. Etendus algas Karol Kuntseli ehk Hans Peki monoloogiga nagu teoseski. Kui mees oli oma teksti ette kandnud, läksid "majale" väga huvitavalt seinad ja aknad ette. Kes on raamatut lugenud, teab, et algab kõik 1992. aastaga, aga siis mõne peatüki pärast viivad sündmused aastasse 1939, siis 1944 ning siis jälle tagasi aastasse 1992. Terve teos on niiviisi üles ehitatud ning sama toimus ka teatris.

Peategelane oli Aliide Truu ja kui oli aasta 1992, kehastas teda Marje Metsur. Väga huvitav oli jälgida, kuidas kord oli hetk olevikus, siis hakkas naine meenutama ning lavale tuli noor näitleja Maarja Mitt, kes kehastas tema nooruspõlve. Kiidan ka kevadel lavaka lõpetanud Liisa Pulka, kes sai suurepäraselt hakkama Zara rolliga. Alguses tundus ta küll natuke närvis ning mängis veidi üle, aga sellest sai ta kiiresti lahti. Ta suutis nii ehedalt kehastada hirmu ja meeleheidet. Vanemuise teater on igatahes saanud endale juurde ühe väga, väga andeka noore näitleja. Minu lemmik oli siiski Maarja Mitt noore Aliidena. Ta oli fantastiliselt hea, teda oli lausa lust jälgida, sest ta suutis oma rolli kohe eriti tõetruult mängida. Ma uskusin, et ta on selle kõik läbi elanud, mida ta kirjeldas ja see ongi ju näitleja puhul kõige olulisem, ta peab oma hinge sellesse rolli panema. Kui tükk lõppes, ja näitlejad kummardasid, tõusis terve saal püsti ja aplodeeris vaimustusega. Kui Marje Metsur, kes mängis vanemat Aliidet, nutma hakkas, tegi näitleja mul meele härdaks. Oli nii armas vaadata, kui tänulik oli ta publikule, kes lavastuse nii hästi vastu võttis.

Kui ma teatrisse läksin, siis polnud romaani lugenud ja see oli väga hea, sest mul polnud mingit ettekujutust, kuidas kõik olema hakkab ja mida tegelane tundma peaks. Kui etenduselt koju läksin, tekkis kohe kiusatus raamat läbi lugeda ja seda ma tegingi. Teose läbi lugenud, võin väita, et romaan on tunduvalt parem kui etendus. Lavastuses jättis nooruspõlve Aliide mulle külmaverelise ja egoistliku naise mulje, tundus, et ta hoolib vaid endast. Näidendi jooksul ei seletatud tema tegevuse tagamaid. Marje Metsur avaldas Postimehes, et alguses ta keeldus Aliidet mängimast, sest tema sõnul oli peategelane õudne ja väga keeruline naine, aga romaani teist korda lugedes adus näitleja tema tegevuse tagamaid.

Ka mina mõistisn raamatut lugedes, et Aliide oli nagu tavaline inimene, keda võime ka tänapäeval kohata. Ta polnud üdini halb, nii nagu etendusest paistis. Vastupidi, ta oli palju läbi elanud ja soovis lihtsalt oma elu korda saada. Kui Aliide oleks olnud halb inimene, siis ta oleks üritanud Ingli ja Hansu õnne rikkuda, aga tema hoopis aitas ja kaitses neid, ise samal ajal kannatades nende õnne pealt vaadates. Ta ei lasknud Inglil kunagi taibata, et ta Hansu armastas. Lõpus oli ta valmis Zara nimel tapma, sest tüdruk oli tema sugulane. Et ka Aliidet oli nooruses ära kasutatud, siis ta soovis, et neiu ei peaks enam kannatama.

Sofi Oksaneni romaan meeldis mulle kordi rohkem kui etendus. Kuigi teose lõpp polnud väga hea: tundus, nagu oleks kirjanikul teatud arv lehekülgi ette antud, millest ta üle ei tohi kirjutada. Nii järsku lõppes kõik. Kui alguses oli inimesi, olukordi põhjalikult seletatud, siis lõpp oli küll võimalikult lühidalt ja väheste kirjeldustega. Oleks soovinud natuke pikemat seletust. Romaani ja lavastuse vahel olid ka mõned erinevused.

Minu arvates oli etendus hea, kuid midagi erilist seal polnud. Olen näinud ka paremaid. Siiski soovitan seda teistel vaatama minna, eriti vanematel inimestel, sest nemad on ju selles ajas elanud. Samas, miks mitte ka noorematel, sest võib olla mõistavad nad pärast seda oma vanaisasid-vanaemasid paremini. Peamine aga, mille pärast ma Liisa Smithi lavastust võiks uuesti vaatama minna, on näitlejate suurepärane töö.