Olen Anne tänava korterühistu liige ning viimased kaheksa kuud märganud puudusi haldusteenuste töös meie maja autoparkla ja kõnniteede puhtuse tagamisel. Tänaseks päevaks ongi parkla kaetud oksasodi, muda, liiva ja suitsukonidega. Koristamist ja konkreetset parkla harjamist ei ole täheldanud 2013. aasta juuni algusest alates.

Ise olen autode vahalt koristanud suuremaid prügitükke purunenud jääkaabitsate ja krõpsupakkide näol. Samal ajal kergitas hooldusfirma kuutasu 40 euro võrra! Varem tasusime 224 eurot ja uuest aastast juba 264 eurot müstilise kojameheteenuse eest. Nii seisab kirjas ühistu majandusaruandes trepikoja seinal.

Veel huvitavamaks läks lugu, kui üks hoolimatu külalisparkija oma kaubiku pehmele murule jättis. Nüüd võib sinna mudavagude vahele kenasti kartuleid kasvama visata - nii sügavalt rikkus mõistuseta juht meie majaesise platsi. Haldusfirma regioonijuhi seisukohaks oli, et nüüd on vaja linnavalitsusse avaldus teha ning selle alusel algavad korrastustööd. "Vau!" mõtlesin oma peas. Annan kohe medali selle eest, kui keeruliseks on ühel mehel reha kättevõtmine tehtud.

Varasemalt Pärnus elades sai kodanikualgatuse korras viis kevadet järjest ülesküntud muruvalle rehaga tasa tõmmatud. Nüüd aga selgub, et Tartus ei liiguta hooldusfirma rehamees end enne, kui linnavalitsuse ametnik on heakskiidu andnud!

Rääkides hindadest: Pärnus maksis meie ühistu eraisikust kojanaisele 150 eurot miinus maksud. Selle eest rühkis naine ikka vägevalt talvel lund visata ja muul ajal harjaga uhada. Käisin tal tihti abis nii suuremate lumesadude kui ka kevadise parklakoristuse raames. Nüüd aga ei isuta väga luuda ja reha kätte võtma, kui härrased äriühistus kasseerivad pea kolmsada eurot, aga oma tööd teha ei taha.

Haldusfirma kiituseks võin öelda, et suvel nad muru niidavad ja sügisel ilmuvad kell pool üheksa hommikul lehepuhuriga akna alla. Selle talve esimese ja ainukese lumesajuga nad siiski hakkama ei saanud. Alles kolmandal sajupäeval oli kellegi hell käsi puistanud hunnikuga liiva trepikoja ette ning korra BobCati minisahaga maja ees tiiru teinud. Ilmselgelt ei jagu töökasi ega aega kõigi oma klientidega tegelemiseks.

Paljud lugejad on taga igatsenud aega, kui üle kogu linna võis igal ajal kohata kojamehi. Kahjuks on tulevikutrend just inimtööjõu vastane ning kojameeste asemel liiguvad võimsad puhastusmasinad. Seda muidugi seal, kuhu nad mahuvad. Kuhu masin ei mahu, seal näeb haruharva inimkäe loodud puhtust.

Tartus on olukord isegi kena, aga pikaaegse Pärnu elanikuna oli tihti valus vaadata, kuidas sama prügi kuude kaupa edasi vedeles. Ja päris igasugust sodi ei lähe oma kätega ka kokku rookima - ei ole selleks vajalikke töökindaidki ju alati käepärast! Lugejate rahustuseks võin öelda, et iga vähegi puhtama sodi ja kõik klaaspudelid viin alati konteinerisse.