Välismaal töötavad mehed, ärge petke oma naist!

See on reaalne mure meie ümber, millele tuleks suuremat tähelepanu pöörata kuni senini seda teha oleme soovinud või suutnud. Paljud Eesti naiste mehed teenivad elatist välisriikides töötades, kuna kõik me teame, kuidas Eestis selle tööga lood on. Ja kes see ikka piinelda siin soovib, kui mujal riikides tasud palju kõrgemad ning töökoormusedki palju väiksemad on.

Põhiline mure ongi siinse asja juures just see, et varem või hiljem kannatab keegi pereliikmetest selle all, kui mees on asunud välismaale tööle, kuna me teame kõik seda, et kergelt ei tule siin ilmas küll midagi kätte. Seal ju elatakse ikka mitmekesi ühe katuse all ja igavuse peletamiseks mõeldakse igasugu asju ja tegevusi välja. Ega üksinda ju tuldagi ideede peale, ikka koos ju huvitavam ja julgem.

Ma mõistan küll, et pere vajab raha, kuid kas on ilus valetada oma naisele seda, millega seal oma aega sisustatakse? Kõige sobilikum oleks muidugi selline kaugel tööl käimine eelkõige vabadele inimestele, kel puudub kohustus pere ees. Kõik me mõistame, et inimene vajab lõbu ja lähedust, eriti kui ta viibib kaugel ja pere eemal on, vajadused ju ikkagi on inimestel ja kellel siis suuremad, kellel väiksemad.

Kuid kahjuks seda oma naistele ausalt ei öelda, mõned vähesed tunnistavad asja nii nagu need tegelikkult on. Tehakse ikka ennast kukupaiks ja pärast imestatakse, miks naised nii kurjad on. On muidugi ka mehi, kes kohe asjad selgeks teevad, et elu on selline ja ta ei vannu midagi kindlalt naisele, pigem püüab selgeks teha asjade olukorda.

Mina usun, et see mure polekski nii suur, kui omavahel kõik läbi arutatakse, siis saab naine ise valida, kas ta soovib sellist elu elada või mitte. Minu arvates on liialt omakasupüüdlik selline käitumine, kui ennast paipoisiks tehakse, aga teod ja käitumine räägivad vastupidiselt kõike.

Minu sõbranna mees töötab Soomes juba aastaid, neil on kolm last ja üle poole kooselust on mees leiba teeninud Soomes ehitajana. Tema mees samuti luiskas sealse elu kohta pea kõike senimaani, kui naine ise juhuslikkult kõik avastas. Mehe sõber nimelt lobises sünnipäevalauas kõik välja, tema ju ei teadnud seda, et ta sõbra naine midagi asjast ei tea. Iga reede käiakse striptiisiklubides ja peale seda helistatakse prsostituutidele ja kutsutakse enda poole ja nii käib see nädalast nädalasse.

Seal on mõnel nendega ühes korteris elaval mehel lausa teine naine, kellega seal on kui perekond, kuid ka sellest naisest on tihti rutiin ja ikkagi käiakse väljas uusi proovimas. Ja see mees, kes seal niiviisi elab, oli Eestis hoopis teistsugune inimene. Kas siis tõesti muudab inimest niivõrd palju kodumaast eemal viibimine? Ma saan aru peod ja lõõgastumised, kuid sellisel moel pole see enam aus inimese suhtes, kes Eestis ootab oma kallist kaasat.

Miks ma tõstatasin üles selle teema, on just see, et need mehed, kes töötavad kaugel Eestist, ei luba tihti ise midagi oma naistel teha, isegi sõbrannadega tantsima välja minna, kuigi ise teevad palju hullemaid tegusid. Siit ka minupoolne moraal, et ärge, mehed, tehke ennast süütukesteks, te ju pole seda nagunii, elage ise ja laske oma kaasadel rahulikult elada. Sest arusaadav on täiesti see, et selline kaugsuhe on nagunii ääretult raske ja piinav mõlemale, milleks seda siis veel raskemaks muuta? Ja kui lahendust asjale ei leia, siis tuleb valida töö või kodu vahel ning leppida väiksema rahaga Eestis, kõike head ju kahjuks korraga ei saa, keegi sel juhul nagunii kannatab.

Mina soovin kõigile naistele jõudu ja jaksu vastu pidada oma olukorras, küll kõik kohale loksub, mis peab paika loksuma. Suhtlemine aitab kõige vastu, ärge jääge kurvalt nurka istuma, püüdke leida koos asjale lahendus!