Üksikema pihtimus ja mure: mis vahe on lapsel, kelle isa sureb ära ja lapsel, kelle isa aastaid lihtsalt haiglavoodis eksisteerib?

 (97)

Merili Ginter ja Triin Karis.Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Liidu kongress.
InsuliinipumpFoto: Vallo Kruuser

Kirjutan oma loo selleks, et ehk on keegi, kes oskab mind suunata, kuna Eesti riigi sotsiaalministeerium ei oska ja ei taha mind aidata. Nimelt olen olukorras, kus minu laps on saamas peagi 10-aastaseks. Ta oli kõigest neljane, kui tema isaga juhtus avarii, mille tagajärel on isa siiani täiesti liikumatu, ei reageeri, vaid eksisteerib füüsiliselt.

Lapse isa eestkostjaks tema pensionärist isa ehk lapse vanaisa. Mina jäin tol hetkel oma 4-aastase pojaga üksi, jätsin pooleli oma lõpuklassi, kuna pidin kiirelt tööd leidma. Olgem ausad, kui mul poleks olnud vanemate maja, kus elada, siis oleksime elanud reaalselt kuuse all, sest raha mul polnud. Peaaegu aasta pärast sain tööd, palk oli väike, aga sain kuidagi hakkama. Ma tõesti ei tea, kust tuleb jutt, et Eesti keskmine palk on üüratu?

Eelmine aasta avastati mu pojal 1. tüüpi diabeet. Ma pean suured tänusõnad ütlema inimestele, kes annetavad Lastefondile ja samuti ELDÜ-le. Tänu teile kõigile sai mu laps insuliinipumba, mis on täiustatum kui need, mida osaliselt haigekassa toetab. Jällegi pole selle pumba saamisel riik millegagi aidanud. Maksin omaosaluse ja ülejäänu finantseeris Lastefond ja ELDÜ. Küll aga on kahju sellest, et minu laps on saab kunagi täisealiseks ja peab riigile makse maksma. Siiani pole riigilt olnud mingit abi. Suur trots ja kurbus on sees, kui mõtlen, kui isekas võib vahel riik olla.

Seotud lood:

Mulle meeldib siin küll elada, aga mõeldes, et minu lapse elukvaliteet sõltus annetajatest, siis andke andeks, miks minu laps peab tulevikus riiki üleval pidama, kui riik on meile selja keeranud? Riigi silmis on minu laps oluliselt kehvem, sest riik pole sentigi toetanud minu last ajast, mil lapse isa on vegetatiivne. Olen küsinud kaks korda sotsiaalministeeriumilt otse, et mis vahe on lapsel, kelle vanem sureb ära ja lapsel, kelle vanem aastaid lihtsalt eksisteerib. Vahe ongi selles, et üks laps saab toitjakaotuspensionit ja teine ei saa midagi.

Loe veel

Jah, mu lapsele on ette nähtud 50 eurot lastetoetust ja nüüd ka 80 eurot puudetoetus ravimite soetamiseks. Uskuge mind, sellestki jääb puudu, et soetada igakuiselt lapsele vajalikud tarvikud. Oli väga valus näha oma last koguaeg süstimas, loomulikult oli ka veresuhkur pidevalt ülikõrge, kuna ta sõi vaikselt nurgas jälle midagi ja jättis insuliini süstimata, kuna ei tahtnud end torkida. Insuliinupumbaga seda enam ei ole, suhkur püsib normaalne ja ta ei pea end pidevalt torkima.

Sellest pumbast ja üleüldse kõikide inimeste elutähtsusega ravimid või aparaadid on ju need, mis teevad elu elamisväärseks ja ei lase tekkida tõsistel tüsistustel. Minu laps on tegelikult väga tark, viisakas ja andekas poiss, kes tulevikus tööturul hätta ei jää. Ma mõtlen tihti, et kuidas saab riigiametnik rahulikult magada? Vaadake, mis on kuluhüvitised ja valimiskampaaniate maksumus! Kõige uuem insuliinipump maksis 3500 eurot. See sai soetatud, et mu laps ei jääks pimedaks, jalutuks või et ta üldse elaks.

Kunagi öeldi mulle, et palun väga, tehke avaldus kohtule ja määratakse eestkostjale kohustus maksta elatist. Eestkostja on ka ise pensionär ja maksab lisaks veel peale nendele haiglakuludele, kus hoitakse lapse isa.

Kuhu peab pöörduma või kas on keegi siin Eesti riigis, kes oskaks nõu anda? Või kas tõepoolest ongi seaduses selline auk, et kui lapselt saatuse tahtel üks vanem kõrvalt "kaob", siis see laps vaadaku ise, kuidas saab selga riided, kuidas oma ravimeid soetada või kuidas üldse elab? Tõesti? Kui seaduses on selline auk, siis palun tehke see korda, sest olen kindel, et ma pole ainuke, kes on taolises olukorras.

Soovin siin riigis elada ja võin maksta makse, kuid minu olukorras mulle on need aastad tundunud justkui mõnitamisena riigi poolt, sest kui minul on abi vaja, siis kehitatakse õlgu ja öeldakse, et kahjuks seaduses pole sätestatud sellist punkti, mis võimaldaks minu lapsele ka toitjakaotuspensionitaolist igakuist toetust. See panebki arvama, et tegelikult ei ole ju kõik inimesed võrdsed, kuna riigi silmis on minu lapsel ju reaalselt ning füüsiliselt isa olemas ja ongi kõik. Lihtne ju.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised