Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Töö avatud kontoris – kiireim tee närvikliinikusse!

 (139)

Töö avatud kontoris – kiireim tee närvikliinikusse!
Foto: Vallo Kruuser

Töötan avatud kontoris - see tähendab, et minuga samas hoonetiivas töötab koos umbes nelikümmend inimest. Igapäevaselt vaatan tõtt umbes kahekümne inimesega.

Tunnen nende harjumusi ja tunnetan nende meeleolusid. Oskan isegi inimese soengu järgi paika panna tema eelneva õhtu üleelamised või käsil olevad suuremad elukorraldused.

Kui ma siia aasta tagasi tööle tulin, oli ruum jagatud sektsioonideks. Asi muutus, kui oma kabinetti eviv ülemus käis Hollandis. Tagasi tuli ta igal juhul võimsa visiooniga – kõik seinad välja! Seinad võeti maha päevaga ning see tähendas avarust – iga töötaja pidi tundma, et ta on osa suurest ja olulisest süsteemist. See pidi sümboliseerima suure perekonna ja üksteise toetamise tunnet. Tänaseks olen teist kuud antidepressantidel ja viimase aastaga neli kilo juurde võtnud.

Asi on väga lihtne – egoistid hakkavad avatud ruumis kohe domineerima. Samuti hakkab mängima rahvus – kui ikka inimene on temperamentne, siis ta ei hooli mitte millestki. Kõik telefonihelinad on alati põhjas, olgu see sõnum või kõne; iga arvutikõll on üle toa, olgu see märk Skype´ kõne või uue meili saabumisest; iga uudis, mis netist leitakse, väärib reaktsiooni – kas siis ohkamist või naeru. Neid peab kindlasti pinginaabriga jagama, siis saab sosistada.

Osa kolleegidest ei kasuta klappe, me kuuleme tema muusikat; osa armastab ajaviiteks ümiseda, laulda, irvitada iga jumala lolluse peale. Üks nuuskab ja aevastab, sest peab end allergikuks, tegelikkuses on tal aga krooniline nohu, mis allergiaravimitega ei lähe eluilmaski üle; üks ei kannata teiste parfüüme, sest kahtlustab endal kogu aeg rasedust. Üks krõbistab kogu aeg kuivikuid või küpsiseid, sahtel käib kogu aeg kinni-lahti. Pauguga. Et siis valjult vabandada. Üks võimleb kogu aeg õlavöötme ja kaelaga; üks sööb kogu aeg haisvat vinigretti. Töölaua taga on mõnus süüa, ma söön ise ka, kuid mitte haisvaid asju. Ja üks – see olen siis mina – kogu aeg närvitseb. Mul on kõrvad klappide all lapikuks muutunud ja kogu maailma muusikale mitu ringi peale tehtud, kuid abi ei ole. Nii palju on, et kui keegi sööb, tahan ka mina kohe süüa; olen nuianud endale kuivikuid ning neid ka sahtlisse ostnud; kui keegi midagi ütleb, tahan ma talle oma arvamuse öelda, kuigi minult keegi ei küsinud.

Vahet pole. Tunnen, et see avatud kontor on mind muutnud talumatuks kolleegiks. Mulle tundub, et avatud kontor on inimsusevastane karistusasutus ning tuleks keelata. Sest kogu aur läheb sotsiaalsusele ning töö jääb üha rohkem tahaplaanile.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised