Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

SUVEKS TÖÖLE | Viivika: "Igal töötajal on oma kiipkaart, milleta ei pääse põhimõttelistelt mitte kuhugi, isegi mitte WC-sse"



Varem olen ma praktilisi kogemusi omandanud pisikeste organisatsioonide juures, kus kommunikatsiooniga tegeleb keegi oma põhitöö kõrvalt või on selleks olemas kompaktne kahest-kolmest inimesest koosnev tuumik. Seal on kommunikatsioon ja turundus omavahel alati tihedalt põimunud olnud. Seda võimsam oli minu esmamulje SEB turunduse ja kommunikatsiooni divisjonist, kus töötab lausa 13 oma ala spetsialisti.

Minu jaoks on välja hakanud joonistuma erinevused kommunikatsiooni ja turunduse vahel, mida ma varem kergekäeliselt ühte potti olin paigutanud. Põhimõtteline erialase maailmapildi muutumine on viinud mõtted sellele, kuidas ennast tulevikus mitmekülgsemalt harima hakata. Õnneks aega selle plaani kokkupanemiseks on järgmise kevadeni, mil ma loodetavasti bakalaureusekraadi kätte saan.

SEB tundub hiiglaslikult suur: Eestis töötab SEB-s üle tuhande inimese. Kolleegideni, sealhulgas praktikantideni, on lihtne jõuda kas meili või Skype’i teel ja seda tänu personali- ja koolitusdivisjoni
organiseeritud tööle: kõik töötajad, nende pilt, ametikoht ning kontaktandmed on kirjas siseveebi telefoniraamatus. Kui meili teel võivad asjad veidi venima jääda, siis olen Skype’is kõik kohe aetud saanud.

Tööd koju kaasa ei võta

Üks ainulaadne tunnus SEB kui panga juures on see, et kasutusel olevad turvameetmed on üsna ranged. Igal töötajal on oma kiipkaart, milleta ei pääse põhimõttelistelt mitte kuhugi, isegi mitte WC-sse.

Seotud lood:

Mu esimesel praktikapäeval selgus valus tõde: kuna mul ei olnud sellel ajal veel piisavaid õigusi, ei saanud ma oma truud sülearvutit, millega koos olen nii mõnedki semestrid kooliprojektide kadalippe
läbi käinud, uuele töökohale kaasa võtta. Sellega ei oleks SEB serverile, töömeilile, siseveebile ega Skype’ile ligi pääsenud.

Nüüdseks olen ma tööarvutitega juba üsna ära harjunud ja naudin kergemat seljakotti marsruudil kodu-töö-kodu. Sellisel piirangul oli tegelikult mulle esmapilgul märkamatuks jäänud positiivne külg: ma ei saanud tööd koju kaasa võtta, mis tähendas seda, et tööväline aeg jäigi ainult tööväliste tegevuste jaoks.

Viivika töölaud Foto: erakogu, Ekspress Meedia

Tegelikult võimaldab SEB oma töötajatele väga paindliku tööaega ja -kohta, tuleb lihtsalt paar tehnilist nippi ära õppida.

Loe veel

Minu esimestel tööpäevadel SEB-s mõjus mulle meeletult värskendavana siinne organisatsioonikultuur. Selle arendamiseks on eraldatud piisavalt ressursse, mis võimaldavad oma töötajatele pakkuda töökeskkonda, kuhu inimesed tahavad reaalselt tagasi ka tulla. Ma kardan, et pärast SEB praktika lõppemist olen ma nii ära hellitatud, et ma pean edaspidises elus alati kompromisse tegema.

Minu jaoks on väga tähtsad mainitud paindlik tööaeg- ja koht. Kuniks kokkulepitud tulemused on saavutatud, ei ole SEB jaoks oluline, et inimesed igal argipäeval kaheksast viieni kontorisse oleksid aheldatud. Mõne jaoks võib see kõlada iseenesestmõistetavalt, aga mina noore erialasele tööturule sisenejana näen seda kui imepärast võimalust elada tulevikus linnakärast eemal, Eestimaa ilusa looduse rüppes ja ikka karjäärimaailmas ilma teha.

Teistsugune töökeskkond

Olin varem alati pead murdnud selle üle, kuidas ettevõtete siseveebi aktiivsena hoitakse. Pole ju võimalik, et iga päev juhtub midagi nii märkimisväärset, millest annaks pikki artikleid või uudislugusid kirjutada. SEB oma rikkaliku töötajatele suunatud tegevuskavaga muutis mu meelt.

Lisaks formaalsematele teadaannetele nagu näiteks lühendatud tööpäevad ja struktuurimuudatused, leiab sealt (ja ma ka ise kirjutan sinna) lugusid uutest põnevatest projektidest nagu näiteks noorte praktikaprogrammist Youth Lab, Inspiratsioonihommikutest (minu ajal on need olnud surfist ja duaalreaalsusest), spordiüritustest (näiteks Firmaspordi Suvespartakiaat’18 ja SEB ülemaailmne jooks), SEB Talkist ja paljust muust. Iga nädal avaldatakse seal umbes 15 uudist, mis hoiavad kõiki SEB töötajaid üle Eesti kursis ühe suure ettevõtte raames toimuvast.

Esimesel nädalal üllatas mind üks isetekkeline fenomen: kõik Tornimäe maja töötajad ütlevad üksteisele hommikul oma korrusel liftist lahkudes: „Kena päeva!“. See oli minu kui loomu poolest tagasihoidliku eestlase jaoks armas ja südantsoojendav žest, mida ma kuskil mujal kohanud ei olnud.

SEB hooliva organisatsioonikultuuri näiteid võiks jääda lõputult loetlema, kuid need kolm on minu jaoks kõige meeldejäävamad.

Esimestel nädalatel oli mul võimalik jälgida minu osakonna (turunduse ja kommunikatsiooni divisjoni) kolimist tavalisest kontorist innovaatilisse kontorisse, kus saab tööd teha just endale sobivas keskkonnas. Olgu selleks siis avatud kontori laadne ala, kus tuleb arvestada mõningase jutusuminaga, vaikne raamatukogu ala, eraviisilisteks Skype’i kõnedeks või koosolekuteks mõeldud ruumid või suur laud, mille taga kogu osakonnaga nädalastest tegemistest rääkida.

Teoorias kõlab see ideaalselt, aga tegelikult oleme me kõik pidanud sellega kohanema ning järeleandmisi tegema. Näiteks loobuma oma isiklikust lauast, sest kõik inimesed valivad hommikul endale uue ja sobiva koha. Kuna minu töö hõlmab ka tekstide kirjutamist ja toimetamist, milleks on vaja keskenduda, siis olen ma mõnel korral pidanud seltskonnast lahkuma ja end mürast eraldama. See on pisut ebamugav, kuid vajalik samm. Tegelikult just selleks ju tegevuspõhine kontor mõeldud ongi, lihtsalt sellega harjumine vajab natukene aega.