Esimene tööpäev: uus läikiv Mercedes, võõrad kolleegid, päikeseline päev! Taksondus Soomes erineb oluliselt Eesti taksosüsteemist ja mul oli algul ikka väga raske. Vähehaaval aga sain piirkonna selgeks, kolleegidega tuttavaks ja töörütmi kätte. Poeg käis eelkoolis ja omandas soome keele mõne nädalaga.
Peagi selgus, et kokkulepped töötingimuste osas ei pea vett. Töökoormus kasvas, lisandus töö nädalalõppudel ja öötöö. Töötasin hambad ristis. Ma pole viriseja ega kaebaja. Olin üleväsinud, roolis ohtlik iseendale ja teistele. Töötundide arv oli väga suur. Mu poeg oli alailma öösiti üksi kodus ja nädalalõppudel naabrite juures.
Asja arutamine tööandjaga ei edenenud ja enne nii meeldivast inimesest sai järsku minu vastane. Olgu siinkohal öeldud, et tööandja oli naisterahvas! Tagantjärele tarkus ütles mulle, et töölepingu sõlmimine ja kokkulepete sinna lisamine on väga tähtis.
Ärge peljake sotsiaalsüsteemilt abi paluda!
Pidasin vastu viis kuud, tukkudes lausa püstijalu. Minna polnud mul kusagile, korter oli tööandja oma, süsteemi ei teadnud ega tundnud, abi paluda polnud kelleltki. Kolleegid tegid minu teadmata ettekande töökaitsesse, mille tõttu niigi põletikulised suhted tööandjaga plahvatasid. Tööandja sai ettekirjutused töökaitse poolt ja mina endale vihavaenlase.
Edasi muretsesin Helsingi kaardid ja alustasin uue piirkonna tundmaõppimist uueks eksamiks, sest unistasin Helsingisse kolimisest. Samal ajal otsisin tööportaalidest töökohti ja elamispinda pealinna. Ametit ei saanud ma vahetada, kuna viisa oli antud ainult teatud alal ehk siis taksojuhina töötamiseks. Erialasest tööst võisin vaid unistada.
Sain abi sotsiaalosakonnast, kus mind toetati üksikema kolimis- ja esialgsete elamiskuludega. Siit ka soovitus teistele: ärge peljake raskes olukorras abi paluda! Tean küll, et see on raske ja uhkus ei luba.
Helsingis ma omaette elamispinda ei leidnud, kuna Hämeenlinnast ja töö kõrvalt oli see keeruline. Sain lapsega ajutise peavarju oma tuttava juures kitsukeses korteris.
Läksin töö saamiseks taksojuhi kursustele. Kuna vajadus taksojuhtide järele oli Helsingis suur, siis polnud töökohtadest puudust, kuid eksami sooritamine osutus oodatust tunduvalt raskemaks.
Leidsin ka uue eluaseme, kus sain kasutada ühte tühja tuba kahetoalisest korterist. Magasime pojaga madratsitel ja üritasime kuidagi oma eluga hakkama saada.
Vähehaaval elu normaliseerus – sain ka teise toa enda käsutusse ning üürilepingu. Tööandja oli normaalne ja Suur-Helsingi sai selgeks. Navigaatoreid veel polnud ja muretsetud kaart sai kapsaks loetud. Palk oli hea ja töö rahuldav, kuigi tihti esines joobes kliente, narkomaane ning rassistlikke intsidente. Ekstreemsetest juhtumitest võiks kirjutada terve raamatu! Töös aitas uhkus olla eestlane, kindel ja positiivne meel ning raudsed närvid.
Lastekaitse keelas töötamise õhtuti, öösiti ja nädalavahetustel
Ja siis algas pojal päris kool. Kuna tal oli soome keel selge, siis koolikoha saamisega kodu kõrval probleeme ei olnud. Esimesel koolipäeval olime oma pidulike riiete ja lilledega nagu valged varesed teiste hulgas. Ei mingit aktust, pidulikkust ega lilli õpetajale.
Peagi selgus, et lapse lugemis-, arvutamis- ja kirjutamisoskus olid klassikaaslaste omadest nii palju paremad, et tal hakkas igav. Tegin ettepaneku, et ta tõstetaks klassi võrra edasi, aga kool otsustas, et kakskeelse lapse puhul pole see hea mõte. Probleemid süvenesid, laps muutus rahutuks, sõnakuulmatuks ja agressiivseks. Kaasati ka lastekaitse.
