Rahvarahutustel osalenu: miilitsad löödi kivide ja kooliraamatutega loopides tagasi

 (80)

Miilitsaauto,mudel, UAZ
Miilitsaauto mudelFoto: Sven Arbet

"Läksime tollase nimega Dünamo staadionile muidugi Propellerit kuulama – jalgpall ei huvitanud eriti kedagi. Jalgpalli vaheajal mängiski Propa. Mingil põhjusel hakkas keegi staadioni poolt publiku sekka juurvilju loopima, peamiselt vist kapsaid. Loopisime siis vastu ja tekkis väike ülemeelik kapsalahing," meenutab 1980. aasta rahutuste ajal möllu keskel viibinud Delfi lugeja.

Pärast lühikest setti lõpetas Propeller mängu ja teatas, et pärast jalkat läheb kontsert edasi. Kapsalahingu ajal veeres staadionile miilitsabuss ja kontserdikola hakati kokku korjama.

Kui pärast jalkamatši selgus, et lubatud kontsert ei jätkugi, muutus publik kurjaks ja hakkas sumisema. Keegi teatas mikrofoni, et üritus on läbi ja mindagu nüüd laiali.

Seepeale hakkas ärritunud publik massiga üle staadioni minema. Teisel pool väljakut olnud kõrge võrkaed lükati lihtsalt pikali.

Edasi liikusime Narva maanteele. Narva maanteed mööda kesklinna sammudes jäid näppu ENSV lipud, mis "Tallinna vabastamise" aastapäeva puhul majadel rippusid. Need tõmmati alla ja rebiti puruks. Liiklus Narva maanteel seiskus, sest kogu tänav oli inimesi täis.

Enne Viru väljakut jäi noorte teele koos muu liiklusega seisev tramm, kus istusid vene mammid. Tollal oli vene mammisid igal pool mitu korda rohkem kui praegu. Marssimisest hoogu saanud inimesed hakkasid trammi kõigutama ja paanikas mammid pudenesid trammist välja.

Loe veel

Seotud lood:

Kõigutati kõiki vähestest autodest, mis teele jäid, kaasa arvatud miilitsaautot. Seda üritati ümber lükata. Ei mäleta, kas õnnestus.

Pisut enne seda kui rahvamass Viru väljakuni jõudis, hakkas eri suundadest saabuma vilkuritega miilitsaautosid. Miilitsad ei julenud midagi ette võtta, sest olid ilmses vähemuses.

Kui jõudsime Musumäeni, hakkas marss lõppema. Rahvas ootas veel siin-seal midagi. Visamad ei raatsinud laiali minna.

Ronisime ringitrampivate miilitsate eest Musumäele põõsaste varju. Kui miilitsad hakkasid järele ronima, löödi nad kivide ja kooliraamatutega loopides tagasi. Enamik rahvast oli ilmselt miilitsahirmus laiali läinud ja miilitsaid tuli üha juurde. Sel päeval asi vaibuski.

Järgnenud päevadel hakkasid liikuma jutud, et asi läheb millalgi edasi. Oli vist jutt, et pühapäeval. Ühtedel andmetel pidi toimuma kogunemine Hirvepargis, teistel andmetel Viru väljakul. Kokkulepitud päeval ja kellaajal olidki noored eri kohtades laiali. Polnud selge, mis siis hakkab edasi saama.

Sel korral olid miilitsad aga juba valmistunud. Kohal oli palju miilitsabusse ja "Villiseid" – osa sinikollased, osa sõjaväe värvides. Mõnede autode katustel olid prožektorid ja filmikaamerad, mis pidevalt töötasid.

Julgemad läksid miilitsatega tüli norima ja provotseerima, mina nende hulgas. Otse kaamerate ees näidati keskmist näppu, hüüti loosungeid, sõimati miilitsaid ja isegi lauldi Oxfordi viisil "Saa vabaks, Eesti meri".

Igal pool luusisid ringi koolide õpetajad, kes olid saadetud oma õpilasi tuvastama. Mina jäin nii paljude kaamerate ette, et sain loomulikult nime kenasti kirja.

Hiljem käisid koolides arveteõiendamised ja õpilasi kutsuti vestlustele. Minu koduukse taga käisid mitu kuud järjest miilitsad ja KGB töötajad, aga mul õnnestus iga kord jalga lasta. Lõpuks nad vist loobusid.

Koolist visati mind välja. Kolisin isa juurest ema juurde Vändrasse ja sealt mind otsida ei osatud.

Hea lugeja, millised on sinu mälestused tollest päevast? Meenutused ja fotod on oodatud aadressile rahvahaal@delfi.ee !

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised