Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Psühholoog: soostereotüübid lõhuvad meeste vaimset tervist. Mees peabki olema tundlik, haavatav ja julgema otsida abi

 (104)

Igor Mang ja "Pehmed ja karvased"
Igor Mang ja "Pehmed ja karvased"Foto: Sven Arbet

Mees peab olema enesekindel, tugev, sportlik ja domineeriv. Ta tunneb tehnikat, ei väljenda oma emotsionaalsust ega küsi abi. Mees peab töötama kõrge koha peal ja teenima väga hästi. Ta peab suutma üleval pidada kogu peret. Muidu on ta tõsiseltvõetava mehena läbi kukkunud – äpu ja memmekas.

Arusaam, et just selline peaks üks normaalne mees olema, sööbis mulle sügavale ajusoppi juba lapsepõlves.

Varakult sai mulle selgeks, et meeste ülesanne on tööl käia ja rohkelt raha teenida pere ülalpidamiseks, samal ajal kui naiste peamine roll on olla kodune ning tegeleda majapidamise ning laste kasvatamisega. Kui sealt kõrvalt jääb naistel aega veel tööl käia, siis neile sobivad töökohad on seotud kas hooldamise, hoolitsemise, laste või iluga, mis kõik on rohkem nagu hobi korras tööd. Sest naistele meeldib ju hoolitseda ja lastega tegeleda. Ja sellised ametid ei pea olema ka kõrgelt tasustatud – need on ju hobid! Ma tõesti uskusin seda!

Ilmselgelt ei ole sarnase ettekujutusega üles kasvanud mitte ainult mina ja minu eakaaslased Eestis, aga ka põlvkonnad enne ja peale meid nii Eestis kui väljaspool.

Sünnist saati suunatakse tüdrukuid ja poisse sobituma normidega, mida seostatakse nende bioloogilise sooga. Mina oma lapse- ja nooruspõlves end tüüpiline poisina ei tundnud. Ei huvitanud mind ei jalgpall ega autod ja nende hingeelu. Üks mälupilte lasteaiapäevilt on see, kuidas üks kasvataja esitas kord härda ilmega mulle retoorilise küsimuse: „Miks sa ei võiks küll olla selline, nagu teised poisid?”

Seotud lood:

Olla mina on hea

Teadmine, milline on normaalne poiss koos teadmisega, et mina ju seda pole – ei ole just parim pagas ellu kaasavõtmiseks. Praegu tagasi vaadates saan aru, et see konflikt mõjutas minu isiksuse kujunemist väga oluliselt. Muutusin haavatavamaks, ja et vähem haiget saada ning mitte ennast nõrgana näidata, eemalhoidvamaks ning kinnisemaks.

Loe veel

Küllap asjaolu, et ma ei tundnud end levinud sotsiaalsete normide keskel just mugavalt, mängis määravat rolli minu erialavalikul ülikooli astudes – suundusin väikelinnast Tallinnasse psühholoogiat õppima. Sel ajal öeldi, et need, kes lähevad ülikooli psühholoogiat õppima, teevad seda mingi oma isikliku probleemi lahendamise eesmärgil. Mina ei olnud sellega sugugi nõus, sest see mõjus justkui etteheitena ja vale motiivina. Ainult et, vähemalt minu puhul pidas see suures osas paika.

Sain ülikooliõpingutest kaasa määratult palju: peale erialaste teadmiste ka veendumuse, et olen nagu olen ja sellisena täiesti okei ning aktsepteeritav. Sain kaasa oskuse inimestega töötada, oskuse iseendaga töötada, julguse ennast avada, ja rohkem kui kursuse jagu lähedasi sõpru kogu eluks. Tagasi vaadates saan öelda, et tegin erialavalikul suurepärase otsuse, kuna sain endale võimaluse olla just selline nagu MINA tahan olla ja elada just sellist elu nagu MINA ise tahan elada.

Kuna olen endaga tõesti palju tööd teinud ja suutnud alateadvusse talletunud sotsiaalsete normide tähtsust ebaoluliseks muuta, tunduvad need mulle juba ajast ja arust. Kas see on nõnda ka ühiskonna vaates?

Naised - ärge soovige meest, kes teid paika paneb

Tegin mõni päev tagasi internetiotsingu sõnapaarile „ideaalne mees”, ja esile tulnud vastused ikkagi suutsid mind üllatada. Leidub kuhjaga portaale, kus veel viimaste aastate jooksul on noored inimesed kuulutanud: „Minu jaoks on hästi oluline näitaja see, et mees teenib hästi ning töötab kõrge koha peal”; „Minu meelest peaks mees suutma tervet perekonda üleval pidada. Kui nii pole, siis on ta tõsiseltvõetava mehena läbi kukkunud”; „Soovin enda kõrvale meest, kellel on iseloomu ning kes suudaks mu paika panna”.

Sellised ettekujutused toidavad traditsioonilisi soorolle, mis teevad väga paljusid inimesi õnnetuks, haavatavaks ja mis võivad osutuda isegi ohtlikeks. Kallid naised, palun ärge soovige endale meest, kes teid paika paneks! Te võite saada halastamatult paika pandud! Püüelge pigem võrdselt austava ja üksteist väärtustavate suhete ning iseseisva toimetuleku poole.

Vaatamata internetist leitud tsitaatidele on siiski selgelt tajutav, et Eesti ühiskond on uute põlvkondade pealetulekuga muutunud keskeltläbi teadlikumaks soostereotüüpsete ootuste ja normidega kaasnevatest probleemidest, nagu sooline palgalõhe, „klaaslagi” naiste karjääris, aga ka vägivald naiste vastu, keda abikaasad-elukaaslased peavad justkui enda omandiks ja kohtlevad vastavalt oma egoistlikele tujudele.

Soostereotüübid hävitavad mehe

Millest aga vähem räägitakse, ja mis on ühtlasi minu kirjutise peamine põhjus, on soostereotüüpsete normide kahjustav mõju paljudele meestele. Olgem ausad – kõik mehed ei ole minu kombel õppinud psühholoogiat ja ei oska enesega teadlikult tegeleda. Kaasaegses ühiskonnas, kus normiks on efektiivsus ja maksimaalse saavutamine vähima vaevaga, on nõrkusehetked, väsimus, stress, pinged, viha, depressioon ja ärevushäired kerged tekkima ning tabavad erinevates kombinatsioonides mingil hetkel kõiki mehi. Ja see on normaalne! Mis ei ole normaalne, on arvamus, et mees, kes neid välja näitab ja abi otsib, on nõrk, pehmo ja memmekas.

Asjaolu, et mehed ei otsi nii meelsasti terviseprobleemide korral abi kui naised, on leidnud kajastust uurimustes üle maailma. On leitud, et võrreldes naistega otsivad mehed harvemini abi nii füüsiliste haiguste ja vigastuste korral, kui ka psühholoogiliste probleemide ja sõltuvushäirete korral. Põhjuseks, miks mehed ei soovi abi otsida, peetakse soorolli survet – oma haavatavuse väljanäitamist ja abi küsimist võidakse tõlgendada nõrkuse märkidena.

Sattusin lugema ühte Rootsis möödunud aastal läbiviidud kvalitatiivuuringut, milles intervjueeriti depressioonis noormehi vanuses 21-32. Uurimuses analüüsiti meeste valmisolekut abi otsida ning selle seoseid maskuliinsuse normidega. Saavutamissurve, kõrged nõudmised iseendale ja ebarealistlike eesmärkide seadmine olid tekitanud meestel mahajäämise ja läbikukkumise tundeid, millega neil oli keeruline hakkama saada.

Ennast süüdistati halbade otsuste pärast ja meestel oli raske toime tulla ka muretsemise, kurbuse, viha, häbi ja madala enesehinnangu tunnetega. Tunti hirmu üksinduse ees ja selle ees, et sümptomeid ei võeta tõsiselt. Depressioon tundus meestele ebamäärane, raskesti kirjeldatav ja pea võimatu ravida. Selleks, et halvakspanu kartmata endale ja teistele tunnistada ning väljendada oma depressiooni sümptomeid, pidid mehed kohendama oma ettekujutust maskuliinsusest. Seega, sotsiaalsed normid võivad olla tõsiseks takistuseks meeste füüsilisele ja vaimsele heaolule.

Julgen olla tundlik ja haavatav, julgen küsida abi

Eelnevate aastate statistika näitab, et võrreldes naistega esineb depressiooni põdevatel meestel neli korda suurem risk sooritada enesetapp. Kahjuks on suitsiid ka üheks peamiseks enneaegse surma põhjuseks Eesti noorte meeste seas.

Seetõttu leian, et meeste vaimsele tervisele tähelepanu pööramine ning barjääride ületamine abi otsimiselt on jätkuvalt oluline – olgu põhjuseks hirmud, depressioon, ärevus, vägivalla kogemus, õnnetused... Nagu on öelnud psühholoog Kätlin Konstabel: „Katkine inimene, kes otsib abi, pole hull, vaid väga julge.”

Mina täna julgen olla tundlik, julgen olla haavatav, ja ma julgen küsida abi. See teeb minust ellujääja. Soovitan sama kõigile meestele ja kutsun üles jagama meiega oma lugusid.

olle@vaiter.ee

www.vaiter.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare