Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Nõuka-aega igatsevad inimesed, kes said tollal korruptiivseid hüvesid

 (150)

Nõuka-aega igatsevad inimesed, kes said tollal korruptiivseid hüvesid
Foto on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Küsimus on konkreetselt Nõukogude Liidu taganutmises, millest nii väga taheti Balti ketis seistes lahti saada. Enam kui 20 aastat hiljem ei suuda osa eestimaalasi kohaneda normaalse, lääneliku, demokraatliku ühiskonnakorraga, kus tuleb ka ise enda suhtes otsuseid langetada ja ootavad, et riik teeks ja riik tooks.

Samuti ei saada aru, et meie ühiskond ei saa vaid 20 aastaga seda nõukogude korra poolt organiseeritud jama likvideerida, sest probleem peitub palju sügavamal kui lihtsalt raha jagamises vaesematele. See lahendab probleemid täna, aga mis saab homme, kui raha jälle otsas?

Eesti ettevõtluskultuur on endiselt madalam kui mujal Euroopas, aga ometi kiputakse end teistega võrdlema, kellega võrrelda ei kannata. Just eraettevõtlus on see, millega iga kodanik saab aidata nii riigi majanduse kui ka enda heaolu tõusule kaasa. Viimane eeldab aga tõsist pingutamist. Samuti kiputakse neid, kellel see esimesel korral ei õnnestu, kohe hädavaresteks ja saamatuteks sildistama, selle asemel et anda nõu ja võimalusel ka toetada.

Kui inimesel puudub ambitsioon, julgus, perekondlik kapital, aga ka oskus selle kapitaliga ringi käimiseks, et see kasu tooks, siis ei saagi kohe – ka 20 aastat hiljem – nõuda, et me Soomele ja Rootsile järele jõuaksime. Sotsialismiga ei saa parandada sotsialismi poolt tekitatud kahjusid, sest see on nagu alkohoolikule uue pudeli ulatamine.

Loe veel

Seotud lood:

Jutt sellest, kuidas "nagu üks mees olles Lauluväljakul Eestit vabaks lauldes arvasime, et elu muutub paremaks" on naiivne ja meenutab grammofoni, mis kordab ühte ja sama plaati. Muutused majanduses ei toimu üleöö nagu ka Lääne-Euroopa heaoluühiskonda ei rajatud päevadega. Sealsed ühiskonnad, aga ka näiteks Lõuna-Korea, on ennast üles ehitanud korrapäraselt ja kollektiivselt, erinevalt paljudest liiduvabariikidest, kus on varasemalt all pool sajandit sotsialismi ja korruptsiooni, mida praktiseeriti intensiivselt ka üksikisiku tasandil, et sotsialismi viletsates tingimustes isiklikku heaolu tõsta. Siinkohal ei tule see üllatusena, kui selline süsteem on nii mõnelegi jätnud jälje suhtumises täna oma riiki, kaasmaalastesse, aga ka kultuuri laiemalt.

Stockholmi sündroomi ei pruugi põdeda eilsed parteitegelased ega needki, kes olid edukad või kes täna saavad oma eluga hakkama. Põevad pigem need, kes on mossis nägudega, sest omal ajal nad olid tegijad – kes töötas poliitaparaadis, autoteeninduses, kaubalaos, baaris, restoranis, liiklusmiilitsas või oli lihtsalt spekulant. Riivatuna võib tunda end selline töötaja, nii juhtiv kui ka lihttööline, kel oli ligipääs erinevatele defitsiitsetele hüvedele, milledest suur osa normaalse mõistusega inimese jaoks kvalifitseerub korruptsiooniks või tavaliseks varguseks.

Viimast aga truu nõukogude inimene endale eales ei tunnista, sest tema arusaama kohaselt riik hoolis neist, kuigi hoidis okastraadi taga ja nuhkis vajadusel, et veenduda nende lojaalsuses. Seepärast tundubki neile sotsialismiromantikutele nõukogude süsteem täna nii ülla ajastu ja toreda mälestusena, kus sai pioneerina ringi joosta, tööd võis vahel teha ka täis peaga, olenemata haritusest ning statistilisi tulemusi võltsida teadmisega, et neid võltsitakse veel omakorda. Mõni sai jagada ka sõpradele head ja paremat saades vastu tegija tiitli, ent samal ajal rääkis tagaselja paatoslikult kui halb on ikka süsteem ja saaks kord Eestimaa jälle vabaks. Sõbrad aitavad sõpru ning see on loomulik asi, mida kahtluse alla ei tohiks seada, ent aeg, kombed ja suhtumine peaks ometi olema muutunud.

"Unistustemaa" on lakanud olemast, sest nõukogudemaad ei ole ammu enam ning jäänud on vaid mälestus ajast neile, kelle sõnul sai seal "süüa iga päev, elektrit kodudes välja ei lülitatud, elementaarne eluks vajalik oli tagatud ja peale tunde sai käia ka huviringides." Miks need inimesed seisid valjuhäälselt siis 1989. aastal Balti ketis ja ei olnud Interrinde ridades Toompeal? Inglastel on omapärane ütlus "you can't have your cake and eat it," mida mõistetakse olukorrana, kus pole võimalik säilitada ühteaegu endist ja saavutada uut olukorda. Paratamatult tuleb langetada otsus ühe või teise kasuks.

Tänased noored ei huvitu vähimalgi määral nõukogude ajastust ja süsteemist (eristades seal Brežnevi stagnatsiooni või Hrustšovi sula), sest see on nende jaoks möödunu ja võõras. Ometi on meie hulgas neid, kes ei suuda üle saada nõukogude korrast ja meelest ning peavad oluliseks seda igal võimalusel kiita, kommenteerida, meenutada ja tänasega võrrelda. Miks nad elavad minevikus? Nii nagu George Orwell on öelnud, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, on ka president Toomas Hendrik Ilves lausunud, et minevikku kaedes tulevikku ei tee. Mõlemad soovitused on õiged, ent saagem juba üle – on aasta 2013 ning elada tuleks ikka tänases päevas, mitte kibestunult mineviku Nõukogude Eestis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare