Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Noore mehhatrooniku saaga: palgatõusu soovi peale lasti mind päevapealt lahti – võtsin viimase kliendi kaasa ja hakkasin ettevõtjaks

 (245)

Noore mehhatrooniku saaga: palgatõusu soovi peale lasti mind päevapealt lahti – võtsin viimase kliendi kaasa ja hakkasin ettevõtjaks
Loo autori töö- ja elukohtErakogu

Ma pole varem ühelegi võõrale oma elu-olu ja tegemisi eksponeerinud, aga Delfi Rahva hääle üleskutse ja sellega seotud artiklite lugemine tekitas tahtmise oma olukorda teistega jagada. Olen 24-aastane noormees, pärit Tartust, õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis mehhatroonikat. Bakalaureuse lõputöö on veel tegemata. Ametlikult olen töötu, kuigi veel ülikooli hingekirjas.

Õppisin ülikoolis kolm aastat täiskoormusega ning sain tunda, et kooli kõrvalt tööl käimine on keeruline – juba mõne nädala möödudes hakkas üks või teine kannatama.

Mingil hetkel sai tehtud kaks päeva nädalas 13-tunniseid füüsiliselt raskeid tööpäevi, millele järgnes kolm päeva koolis: hommikust õhtuni loengud, praktikumid ja iseseisev õppimine raamatukogus. Nädalavahetuseti käisin ja käin siiani Tartus ja aitan perel remonti teha.

Rahmeldamine lõppes sellega, et ma polnud enam füüsiliselt võimeline koolis kõrgemat matemaatikat ega füüsikat omandama – tundides tuli lihtsalt uni peale. Seega pidin töö sinnapaika jätma ning elatuma stipendiumist – insenere ei võta keegi tööle osalise koormusega.

Käisin otsimas töökohta nii Harju Elektris, Ericssonis, ABB-s kui ka teistes suuremates ettevõtetes. Hoolimata sellest, et kuulun meeskonda, mis on saavutanud mitmetel tudengite võistlustel auväärseid kohti, ei soovinud keegi mind kooli kõrvalt tööle võtta. Kui mainisin veel sõna "ajateenistus", lõpetati telefonikõned üldse poolelt sõnalt ja enam vastu ei võetud.

Loe veel

Seotud lood:

Majanduslikult hoidsid mind pinnal suvel omal käel ette võetud metsategu ja mitmed erialased projektid. Käisin näiteks parandamas ja täiendamas kodude automaatikat, aga kuna tegu oli noore ja väikese ettevõttega, siis kogu aeg tööd ei olnud, palganumbrid olid väiksed ning needki maksti välja arvetega. Sellist terminit nagu "ametlik palk" ei kuule kõnealuses olukorras just tihti.

Kohe, kui küsisin väärilist palka, sain kinga

Siis tuli sõjavägi. Ajateenistuse alguses oli toetus 75 eurot kuus, alates neljandast kuust 125 eurot ja viimased kolm kuud 175. Olin oma üksuse juht ja omandasin kõige kõrgema auastme, mis selle aja jooksul oli võimalik omandada.

Pärast sõjaväge asusin tööd otsima. Kontol olnud 100 eurot kulus auto remondi peale. Pole kunagi elus nii vaene olnud, kui sel hetkel.

Mehhatroonika on väga lai valdkond, kus potentsiaalseid töökohti võib leiduda nii elektroonika-, mehaanika- kui ka IT-sektoris. Ericsson ja ABB ütlesid mulle ära, väites, et neil pole tarvis mitte mehhatroonikuid, vaid mehaanikuid, elektroonikuid või kõrgtasemel kogemustega tööstuskontrollerite programmeerijaid. Selline väide näitab meie suurte tööstusettevõtete personalijuhtide taset.

Harju Elektris öeldi mulle, et olen vabade töökohtade jaoks ülekvalifitseeritud ning nad ei julge mind võtta, kuna tõenäoliselt lähen lähiajal nende juurest minema. Minu asemele võeti rakenduskõrgharidusega noormees.

Viimaks leidsin endale töökoha ühes Eesti automaatikaettevõttes. Katseajal oli netopalk 700 euro ringis. Tundsin ennast juba inimesena – ei pidanud toidupoes sente lugema ja sain mõne uue riideesemegi soetada.

Töö meeldis mulle väga. Kuna minu eesmärk oli soetada oma eluase, siis nelja kuu pikkuse katseaja lõpus küsisin palka juurde. Leidsin, et arvestades minu oskusi, töökust ja iseseisva töö võimet võiks see küündida 1500 euroni. Minu töösuhe lõpetati päevapealt ilma igasuguse ettehoiatuseta. Kommentaariks öeldi, et mu soovid ei ole realistlikud.

See oli vaieldamatult kõige suurem tagasilöök mu elus. Pärast seda mõtlesin natukene elu üle järele ja otsustasin lahkudes kliendi kaasa võtta. Minu töö oli Eesti esimese smart-hotelli hooneautomaatika programmeerimine. Otsustasin jätkata seda tööd ettevõtjana.

Tulevik tundub helge, kuigi mitte nii helge, et jõuaksin endale palka maksta

Viimase aasta olen olnud töötu ja ilma ravikindlustuseta, sest koolist on võetud akadeemiline puhkus. Kõnealune hotell aga funktsioneerib kenasti. Samuti on töökorras mitmete teiste objektide ventilatsiooniautomaatika.

Kevadeks valmib Eesti esimene "targa maja" lahendusega muuseum. Teostatud on ka mitmeid pisemaid alltöövõtte suurematele ettevõtetele. Õhtuti ja öösiti programmeerin ning tegelen kooliasjadega.

Praegusel hetkel hakkavad mu investeeringud – tööriistad, tööauto, töölised, seadmed – end viimaks tasa teenima ja kasum juba paistab. Tulevik tundub helge, kuigi mitte nii helge, et ma jõuaksin endale palka maksta.

Alustaval ettevõttel on väga keeruline endale kliente leida. Või äkki pole ma lihtsalt piisavalt osav müügimees või pole mul piisavalt tutvusi? Te ei kujuta ette, kui kaua läheb aega töö otsimise algusest raha laekumiseni. Ja kui klient ei maksa, siis vaidle ja taidle nende finantsosakonnaga, kellel on samuti näpud põhjas.

Praegu pean ma sõitma objektile oma raha eest, teostama seal kõik tööd oma raha eest, selle kõige eest vastutama, ning alles pärast tööde üleandmist saan esitada arve, mille maksetähtaeg on 30 päeva.

Ja vastuseks üleskutses esitatud küsimusele "Kuhu edasi?" pean ütlema, et ma pole veel kaotanud lootust, et siin banaanivabariigis on võimalik ka ausa tööga raha teenida, endale eluase soetada ja see pangalt välja osta, enne kui pensionile lähen. Kui Mäe Andrese kombel tööd rühkida, ehk tuleb siis ka armastus?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised