Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Naine räägib oma toitumishäirest: ma ei suuda, kardan süüa, kardan jälle paksuks minna!

 (6)

RASVUMINE, ÜLEKAAL,KAALU JÄLGIMINE
ÜlekaalFoto: ELISA TAIMRE

Toitumishäired ja selle haiguse karmid jäljed on olnud viimastel nädalatel tavapärasest rohkem meediakajastust saanud. Kui palusime ka Delfi lugejatel oma kogemust jagada, siis üks kodanik võttiski julguse kokku ja räägib alljärgnevalt oma loo, mis pole kahjuks tänaseni saanud õnnelikku lõppu.

Olin põhikoolis koolikiusamise ohver oma suure kaalu pärast. Jah, olin paks. Olin 14-aastane, kui läksin emaga teatrisse. Minu kõrvale istus üks tõsiselt priske proua. Pakkusin emale kohad omavahel ära vahetada ja ütlesin, et mina ei taha selle proua kõrvale istuda. Ema ütles "mis sa pirtsutad, ise oled ka kunagi samasugune". See tegi hingele väga haiget.

Pärast seda tahtsin näidata, et minust ei saa täiskasvanuna suurt ülekaalulist naist. Hakkasin end näljutama. Koolis lõunat ei söönud ja õhtuti pärast kella 18:00 samuti mitte. Kui selleks ajaks koju ei jõudnud, siis jäigi söömata. Sedasi ca paar aastat. Vahetasin kooli, aga suvevaheaeg lõi mu "tavapärase" päevaplaani paigast ära ja mul tekkis midagi buliimia-laadset. Mul olid hullud söömishood ja pärast seda kohe sõrmed kurku. See kestis 3 aastat.

Kaal ju langes ja see motiveeris jätkama. Siis jäin rasedaks ja lapse tervise huvides pingutasin nii väga, et mitte sel ajal söögile mõelda. Sain hakkama. Arvasin, et mu pidev toidule mõtlemine ongi läbi ja saan jälle normaalselt elada. Aga see polnud üldse nii lihtne. Umbes aasta elasin oma raseduseaegsete lisakilodega. Isegi suutsin aru saada, et see oli tobe, mis minuga varem oli toimunud. Aga sellest ei piisa. Peas keerlevad ikkagi pidevalt mõtted toidust ja ma ei saa midagi teha.
Mul diagnoositi hiljuti gastriit. Lugesin, et seda võib põhjustada nt just näljutamine. Pean sööma vähe korraga, aga samas tihti. Ma ei suuda. Kardan süüa. Kardan jälle paksuks minna.

Inimesed kel pole muresid seoses söögiga, ei mõista seda. Ma pole peast hull, tean, et see pole okei aga ma ei saa sinna mitte midagi teha. Mu mõistus on selle koha pealt juba nii segi. See on tohutult suur vaimne haigus. Ma ei usu, et sellest üldse kunagi päris "terveks" kedagi "ravida" saab.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare