Muljeid Tartuffilt: kapaga vihma ja kultuuri segamini

Filme näidatakse kahes kohas - Athena keskuses ning Raekoja platsil. Athena keskuses antakse vaatajatele võimalus tutvuda vanemate eesti dokumentaalfilmidega - kahtlemata kuldaväärt võimalus neile, kel vähegi huvi meie oma filmikunsti vastu. Raekoja platsil näidatakse igal õhtul kella kümnest kella kaheni häid menufilme, pärit nii Hollywoodist kui kõikjalt mujalt.

Jõudsime kaaslasega Raekoja platsile, kuhu tulime filmi "Kuutõusu kuningriik" vaatama umbes kolmveerand tundi enne ürituse algust. Kuna platsi jõepoolsesse otsa on püsti pandud suur telk kirjaga "Paulig" ning seal kuuleb elavat muusikat, suundusime sinna, et võtta sõõm kohvi. Kahjuks mängis bänd meie sisenedes eelviimast lugu ja kohvitelgis laiuvad järjekorrad olid enam kui šokeerivad. Võib-olla isegi mitte pikkuselt, vaid liikumiskiiruselt. Kuna meil aega jagus, seisime samuti näiliselt liikumatusse järjekorda ja jäime oma kohvitopse ootama. Järjekorranaaber mõõtis meie liikumiskiirust kohvileti poole ja sai selgeks, et 20 minutiga liikusime kaks meetrit ja mõned sentimeetrid peale. Rahvasummast polnud ka läbi näha, mis imet seal ees kohviga tehakse, et kui terve telk ootab kohvi, siis ei ole võimalik seda kiiremini valmistada.

Pärast vähemalt pooletunnist seismist lahutas meid kohvimasinast veel neli inimest, film oli algamas ja noormees, kellega järjekorras oodates olime tutvunud, vandus kurja ning lahkus sabast. Oodatud hetk oli kätte jõudnud! Öölambisuurune kohviaparaat korises natuke ja valmistas meile kaks topsi kohvi, mõlema peale kulus umbes minut.

Ruttasime kinolina ette tagasi, filmi sisse juhatavad reklaamid olid just lõppenud. Pidime leppima paratamatusega, et kohti pole kuskilt võtta - terve Raekoja plats oli paksult filmisõpru täis -  ja istusime munakividele laotatud üleriietele. Mugav just polnud, aga kui oli juba otsustatud filmi vaadata, ega siis polnud midagi parata.

"Kuutõusu kuningriik" on humoorikas jutustus tõsiste põhjustega loost, mis - arvestades festivali temaatikat - viis loomulikult suure armastuseni. Hõõgveini ja õllega sõprust sobitanud publik juubeldas lõbusamate seikade peale, õhkkond oli mõnus. Kui "mugav" istekoht välja arvata, polnud midagi ette heita.

Kuni taevasse tõusnud tumedad pilved ühtäkki jahedat karastust kallama hakkasid ning paduvihma tiheduse tõttu oli kogu vaatajaskond ühtäkki märg. Ettenägelikumad olid kaasa toonid vihmakeebid ja -varjud, meie kahjuks polnud nende hulgas. Vihm vihmaks, aga film oli hea ning hoolimata sellest, et me külmast lõdisesime, äratas film meis härdaid tundeid. Filmi sisse elamine aitas unustada, et istud poriloigus ja taevast kallatakse sulle kapaga vett pähe.

Kuigi koduteed pidi külma tõttu kiirendama Tartu linna taksoteenus, jäin "kinoskäiguga" rahule ja soovin vaid, et häid filme rohkem ka tavakinodesse jõuaks. Nii palju, kui olen eelnevatel ja sel aastal festivali valikuga tutvunud, on vaadata rohkem kui küll. Tartuffi taga on vähemalt osaliselt PÖFF-i meeskond, mis ehk annab kõhklejatele julgust juurde. Tänan korraldajaid ja lähen kindlasti ka uusi filmielamusi saama.