Millest jääb puudu haridusel, milles Eesti on maailma kolmas?

 (11)

Masenduses tudeng
Foto on illustratiivneFoto: Hendrik Osula

Eestile langes äsja suur au kõrge kolmanda koha näol PISA testi tulemuste riikidevahelises võrdluses. Seda tuleb kindlasti pidada märkimisväärseks saavutuseks, usaldades OECD võimekust panna kokku mitmekülgne test ja metodoloogiliselt terviku võrdlemiseks võimalikult hea süsteem.

Hakkasin selles valguses taas kord rahutult mõtlema, et miks mina meie haridusega tervikuna rahul pole. Muuhulgas ka enda omaga. Jõuan haridusteemadest kuuldes ikka ja jälle tagasi sisemise rahulolematuseni. Mul on pikemat aega meie haridussüsteemiga kana kitkuda.

Mis see haridus on, mida testid võrdlevad? Mida kool mulle ei õpetanud? Üritan nimetada mõningaid universaalseid valdkondi ja oskusi, mida minu arvates peaks iga inimene teadma ja mõistma, enne kui ühiskond võtab ta vastu täieõigusliku kodaniku ning täiskasvanuna. Enne kui talle usaldatakse vastutus iseenda tegude eest, mis vabastab vanemad ja kooli.

Arvan, et iga koolilõpetanu peaks põhjalikult mõistma toitumise ja liikumise sisu. Nende kahe ning lisaks psühholoogia ja filosoofia tundmaõppimine annab võtmed uste avamiseks kõige järgneva saavutamisel.

Edukalt elatud elu alus on armastus. Selle keskmes on süda, mis peab olema tähtsam kui aju. Andmine on tähtsam kui saamine. Enamik inimesi, kes on kulutanud palju tähelepanu ja energiat, et jõuda elu mõtteni, on jõudnud järeldusele, et see on teadvuse laiendamine. Kõik meie ümber on energia ja informatsioon.

Loe veel

Seotud lood:

Meie süsteem soosib konkurentsi ja individualismi

Kõige kindlam on elus duaalsus. Kui vahepeal on halvasti, siis teinekord on hästi. Elu eesmärk ei peaks olema vältida raskusi ega suurendada mugavust ja hetkelist heaolu. Lühiajaline saavutus kahvatub alati pikaajalise ees. Kannatlikkus viib sihile. Ainus võimalus milleski kaotajaks jääda on allaandmine.

Iseseisvasse ellu astuv noor inimene peaks aru saama, mis on erinevad tööriistad, mis tagavad talle suurema tõenäosusega soovitud tulemuse. Kuidas tulla tänapäevases kiirelt arenevas maailmas toime stressiga? Aru peab saama emotsionaalse intelligentsuse tähtsusest, mõistma motivatsiooni tagamaid, õppima kommunikatsiooni teise inimesega ning eneseväljendust.

Kui need oskused ja arusaamad oleksid iga inimese "tööriistakastis" ning au sees, siis võiksime olla ühtsemad, selle asemel, et kõik tirivad vankrit erinevas suunas. Õige suund pole mitte see, kus on tingimata rohkem, vaid see, kus on parem.

Millise koha saaks Eesti sellises tabelis? Arvan, et tulemused ei tooks sarnast au. Meie haridussüsteem tegeleb edu saavutamisega kellegi poolt ette määratud raamistikus, mis omakorda soosib omavahelist konkurentsi ja individualismi. Haridus pakub liialt vähe väärtusi, mis soodustaks ühisosa kasvamist ja suurema headuse sündi.

Kuidas selliseid muutusi sisse viia?

Hea lugeja, avalda teemal arvamust aadressil rahvahaal@delfi.ee või kommentaariumis!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised