Magistrikraadiga töötu: küsin endalt pidevalt, mille nimel ma need viis aastat täiskohaga õppisin

 (213)

Kosmeetika, meik, meikimine, ilu, välimus
Foto on illustratiivneFoto: Vallo Kruuser

Olen 24-aastane magistrikraadiga noor naine ning tööd olen otsinud ligi pool aastat. Bakalaureuse- ja magistrikraadi omandasin Tallinna Ülikoolis sotsiaalteaduste valdkonnas.

Kuna läksin ülikooli kohe pärast keskkooli lõppu ning õpingute ajal õnnestus elada nii, et ei pidanud tööl käima, siis otsustasin keskenduda koolile. Eelnevast tulenevalt puudub mul töökogemus peaaegu täielikult. Ainus töökogemusele sarnanev asi on õpingute ajal läbitud praktika.

Tööotsimine on siiani kulgenud tulemusteta. Kuna kulutasin viis aastat oma elust eriala omandamisele, siis tahaks ikka erialase töö peale saada. See aga tundub olevat võimatu missioon, kuna erialastele ametikohtadele kandideerijatelt nõutakse alati erialast töökogemust.

Kuidas peaks erialast töökogemust omandama, kui seda sama kogemust on vaja, et üldse erialast tööd saada? Kogemusteta inimest ei võta tööle ükski tööandja.

Kandideerides toon alati välja asjaolu, et olen valmis õppima ja end arendama, aga tööandjad ei taha õpetada ega arendada – nad tahavad kõikide vajalike oskustega valmisprodukti. Olen surnud ringis. Eriti tugevalt tajun seda surnud ringi avaliku teenistuse puhul.

Seotud lood:

Enda kogemuse põhjal ma noortel ülikooli minna ei soovita, eriti mitte sotsiaalteadusi õppima. Mõistlikum oleks võtta suund rakenduslikule haridusele.

Küsin endalt pidevalt, mille nimel ma need viis aastat ülikoolis pingutasin, kui nüüd on kõik teed minu ees kinni. Ma ei pea õigeks, et inimene, kes on viis aastat täiskohaga õppinud, peab hakkama laotööliseks või turvatöötajaks. Muid tulevikuplaane ma aga vaimusilmas ei näe. Igasugune rahaline ja tööalane kindlus puudub.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised