Magistrant: refereeri inglise keelest - kogu ainekursus sellest koosnebki!

 (25)

TALLINNA ÜLIKOOLI REKTORI VALIMINE
Foto: Arno Mikkor

Tänapäeval on soovijal võimalik Eesti Vabariigis astuda magistrantuuri nii, et ta ei ole päevagi inglise keelt õppinud. Ülikool aga sellise võimalusega ei arvesta ja paneb tudengid sundolukorda.

Ehkki noori üliõpilasi, kellest üldhariduskoolis on inglise keele õpe päris mööda läinud, ei ole palju (kuigi neid siiski on), tuleb tänapäeval, kui propageeritakse elukestvat õpet ja julgustatakse ümberõpet, vähemasti kaugõppes arvestada aga ka tudengitega, kes on bakalaureusekraadi omandanud 10, 20 või isegi 30 aastat tagasi. Seega on väga tõenäoline, et kui magistrantuuri astumisel üliõpilaste keeleoskust ei testita, võetakse vastu arvestatav hulk tudengeid, kes oskavad inglise keelt äärmiselt vähe või üldse mitte.

2016. aasta sügissemestril täpselt nii ongi juhtunud – Tallinna ülikooli humanitaaraladele on kaugõppesse vastu võetud kümneid üliõpilasi, kelle hulgas on vähemasti kahe käe sõrmede jagu inglise keele mitteoskajaid. Selle asemel, et neid juba sisseastumisel teavitada inglise keele oskuse vajadusest ja suunata nad keeletundi, on nad jäetud omapäi ning semestri esimesel ainekursusel satuvad nad olukorda, kus neil tuleb läbi lugeda hulk keerulisi ingliskeelseid tekste.

Seotud lood:

Inglise keele kõrgtasemel oskamist nõudva ainekursuse moodustavad 4 loengut ja 10 seminari, kus õppejõud juhib tekstipõhist arutelu. Igaks seminariks tuleb läbi lugeda keskmiselt 25 lehekülge teksti ja teha sellest emakeelne refereering. Kokku tuleb lugeda 17 aastatest 1972-2006 pärinevat teksti, millest 6 on olemas eesti keeles. Ülejäänud tekstid on kättesaadavad ainult inglise keeles (olen tulutult proovinud leida saksakeelseid tekste) ning nende kogumaht ületab 200 lehekülge. Tekstid, mida loeme, on 10-44 aastat vanad! Tegemist ei ole mingi „verivärske uue teooriaga“. Sellest ajavahemikust olnuks kindlasti võimalik leida materjale, mis on olemas ka saksa või vene keeles või mis on tõlgitud eesti keelde. Mis alusel tekstid on valitud, on jäänud ebaselgeks.

Loe veel

Tekstid puudutavad eri valdkondi ja teemasid nagu hermeneutika, diskursuseanalüüs, semiootika, politoloogia ja filosoofia ning suurem osa neist eeldavad täielikuks mõistmiseks taustateadmisi valdkonnast üldiselt. Näiteks on pajudes kursusetekstides viidatud varasematele filosoofidele või on kasutatud mõisteid, mille sisu on avar ja mis vajaksid täpsemat lahtiseletamist. Ka healt inglise keele oskajalt nõuab pingutust lugeda tekste, milles on kasutatud tundmatu valdkonna sõnavara (mida ta oma emakeeleski ei tea), rääkimata nendest, kelle keeleoskus on vähene või puudub sootuks.

Suurem osa üliõpilasi kehitab seejuures õlgu – milleks meile seda ainekursust üldse vaja on? Ainekirjelduse põhjal tutvustavat tekstid erinevaid meetodeid, mida hiljem oma magistritöös kasutada saaksime. Suur osa tudengeid on aga (tulevased) õpetajad ning nende lõputöö on didaktiline ja jääb humanitaaria uurimismeetoditest niikuinii kaugele, rääkimata sellest, et seos tekstide ja meetodite vahel on samuti üsna hägune. Jääb veel loota üldisele silmaringi avardumisele, kuid valdkondade lai ampluaa, tekstide raske mõistetavus ja konteksti mittetundmine võimaldavad ainult pealiskaudseid teadmisi, mis on teadmatusest isegi halvem.

Oleme õppejõududega oma keeleprobleemidest rääkinud, ent vastus on üks: kui leiate, lugege tekste teistes keeltes, aga üldiselt, kui vaja, võtke ajapikendust, ent lugege tekste nii kaua, kuni keel selgeks saab, sest inglise keelt läheb teil edaspidi niikuinii vaja.

Selline survestamine häiribki kõige rohkem. Loomulikult ma tahaksin inglise keelt osata, aga sundolukorda panemine tekitab trotsi ja ebaõiglustunnet.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised