Maal elavad eakad oma elu üle ei kurda, pigem toetatakse oma pensionist ka lapsi

Tere, optimistlik kirjamees.Ilmselt on Sul pidevalt roosad prillid ees.Tegelikkuses ei ole rõõmustamiseks vanadel inimestel ( enamuses ) mitte millegi üle.Tööga ja lisatööga sandistunud liigesed, selg ning vanadusega kaasnevad südame - veresoonkonna tõsised haigused, paljudel juhtudel vähkkasvaja. Väike pension kulub rohtude ja arstide vahel sõitudeks, tihti tuleb maksta naabrimehele arsti juurde sõiduks kopsakas summa sõiduauto eest.Lapsed asuvad üldjuhul väga kaugel ja maadlevad samuti oma murede ja töötusega.Meie vanad on olude sunnil, mitte vabatahtlikult vaprad ja võitlevad. Sent surmaga võlgu olles tuleb muretseda küttepuud ja valudega võideldes need ka kuuri alla panna.Ei ole harvad juhused, kui oma viimasest rohurahast tuleb aidata töötuks jäänud või kutsehaigusega invaliidistunud lapsi.Iga vanem aitab alati oma last , tihti ennast ohverdades. Ma teen sügava kummarduse oma vanemate sugustele vapratele inimestele.Aga jätke need roosamannalised heietused , kellel need tekivad, oma kõrvade vahele. Vaadake elule ja olule lahtiste silmadega otsa.

olen esimese kommijaga sama meelt ja autor võiks tõesti pigem kirjutamatta jätta, kui sellist jama kirjutada. Olles ise kah "Maakas", on seda lugu suht piinlik lugeda.

täielikult nõus esimese kommentaariga. Meie eakad on väga, väga leplikud ja tagasihoidlikud.Ja nii see ongi. Ei julgeta mitte millestki suurest unistadagi. Mõnest reisist , või hambaproteesidest, või.... . See on väga kurb. Terve elu rasket tööd teinud ohverdavad ennast lõpuni. Esiplaanile seatakse veel ikka vanaduseski oma lapsed. Elu on keeruline. Ja sellest väljapääsu ei ole , ega tulegi. Kahju, et meie valitsejad seda ei näe. Laristatakse ja pillatakse palju, aga et rahva elujärge natukene paremaks muuta- seda ei ole. Kõigele sellele vaatamata - elame veel.

kirjamees! Lugu seineb selles, et need maal elavad inimesed on sellise eluga harjunud ja mis salata, möni kana maakodus vöi kits pidada annab väheke menyyle juurde ja kallist yyri ka pole. Linnapensionäril on aga töega raske, just kalli kytte ja yyri töttu. Sealt ei jää midagi järele. Täiega vildakas artikkel ja ilma tegelikkusesse syyvimata kirjutatud.

Nõus eelnevate kommentaaridega. Inimesed on nii vaesed, et ei saa unistada millestki. Oodatakse pensioni päeva, et siis osta rohud, vajalikud majapidamisvahendid ja siis läheb edasi järgmise pensipäeva ootuses. Meie inimesed on nii tagasihoidlikud, et nad isegi ei tunnista teisele, kui rahahädas nad on. Laste peale nad küll ennast toetada ei taha, pigem korjan aasta raha, et väike jõulukingitus või sünnipäevakink neile teha. Uusi riideid pole juba aastaid ostnud.

Toime tulevad 2 penskarit, võib-olla jääb neil ka üle. Üksikuks jäänud inimesed oma toimetulekuga küll uhkeldada ei saa...
Lehmaga külad on jäänud kaugete aegade taha, sest lehmapidamine on kallis lõbu. Nagu ka maaharimine. Seda saavad lubada tööjõus pered, kellel on endal loomad (sõnnik väetiseks) ja tehnika (traktor, niiduk, külvik jne.).
Üldiselt paistab autor silma erilise võhiklikkuse ja laia haarde poolest. Meelsamini loeksin artiklit inimeselt, kes teemat valdab ja kellel on olemas ka elukogemus. Pliiatsist "välja imetud" lood sobivad ehk paremini rubriiki "Noorte Hääl"...

Ma ei viitsinud su artiklit isegi läbi lugeda,alguses oli selge , mida mõtled. Muidugi, nälga ei sure. Kas sa tead,et väikest leivapalukest on võimalik miljoniks, ja rohkemakski veel, tükiks jagada, matemaatiliselt - lõpmatult.
Ka venelane Ivan tuli Hiinast paadiga põrsast ostmast ja ei osanud arvestada , et tagasiteel ollakse kahekesi. Poolel mereteel sai leib otsa. Viimase suhupandud leivatüki, seedis läbi ja andis põrsale. Ootas kuni põrsas palukese uuesti päevavalgele tõi ja viis selle uuele ringile. Nii jõutigi kodumaale. Siis kirjutas Lenilile, et elab ära küll raskel ajal ja palvetas Vladimiri eest!
Kas sinu kiidulaul erineb millegi poolest Ivani omast?

Kas see on mingi tellimuslugu või? Reaalse eluga pole sel küll midagi ühist.

mis te hurjutate oopuse autorit. Käisin ka maal penskarite elu uurimas. Kõik kinnitasid nagu ühest suust, et pensionist jääb palju raha üle. Küsisin, mis te siis selle ülejäägiga teete ? Kulutame ära ja veel puudugi tuleb , oli reibas vastus !

Pole see asi ikka nii hull midagi! Hambaproteese saavad nad ka haigekassa kulu teha. Riided on teab mis ajast kokku ostetud, mööbel on olemas. Virisevad ainult.

pensionär, kes ei jõua lasta hambakontse välja tõmmata just selle pärast, et kui maksud ja rohud ostetud saavad, siis see pisku mis järgi jääb ei kannata isegi ühtki hambaarstil käiku, et neid tasuta proteese saada. Ja olgugi, et maal üüri ei pea maksma siis kütteta ei saa siingi.Ja kui seda ainult osta siis... Ja meiesugustel ju hooned ka juba vajavad kellel katust või uut küttekollet või midagi muud hädavjalikku kohendamist, nagu me isegi. Aga eks need targutajad siin eespool näevad ise millalgi kui kerge see elu vanas eas on.Aga elu on ikkagi ilus, seni kuni käed-jalad liiguvad ja süda soe.

käib vist küll algkooli kolmandas klassis. Muidugi oma toitu võid maitsestada pisaratest tehtud soolaga, kuid rääkida et laulame-tantsime ja pesionist jagub lastelegi on lausa jabur.
Muidugi, kui nõudmised on imepisikesed või pole neid üldse, võid pensionist midagi siiski saada
ja hingekese sees hoida, kuid KAS SELLIST EESTIT ME TAHTSIME???

nagu käsu peale ilmuvad igasugused üllitised, mis kaudselt meie äpuvalitsust ülistab...
Laps, õpi elu tundma ja anna oma looke enne mõnele vanemale inimesel lugeda, kui kusagil avaldama hakkad.

õige pealkiri. Propagandaministeerium töös

Imelik , kus maailmas küll "kirjamees" elab, ilustades tegeliku elu? Tundub, et oma unelmates. Tegelikult maainimesed ei lähe nn."kirjamehe" juurde oma elu kurtma, vaid need asjad on ta ise välja mõelnud jälgides üldist pilti.
Igal lool on algus keskpaik ja lõpp aga kui loo algus tuleb uuesti ka loo lõpuks siis on tunne,et lugu ei lõpegi ära. Tundub,et kas on tegemist haugi mäluga, et ei meenu kuidas alguses on kirjutatud või pole midagi tarka öelda, et lugu hästi ära lõpetada. Muideks, kes aru ei saa kus kordus on, see võib veel korra loo läbi lugeda.

Heaküll!
Sul tore ja mõnus elada ja aitad lapsi jne. Aga kas sa oled selle peale ka mõelnud miks see olukord selleni viidud, et lehmakondi pidamine pole enam rentaabel. samas pole otstarbekas ka oma tarbeks kasvatatud ülejääke võimalik ilma igasuguste sertifikatideta turul müüa. Need ju maksavad. Seega mõtle selle peale, et see maade söötijätmine ja rahva elukorralduse väljajuurimine elanikkonna parema teenedamise ja elu parendamise eesmärgil on sind eksiteele viiv kaugemaleulatuv siht sest mis saab paremat olla kui aastakümneid söötis ja metsa täiskasvanud maa ikka selle nälgiva mailma toitmiseks.Kasutuselevõtt aga saab toimuma siis kui sust enam selle kiidetud eksistentsi haisugi pole. Aga eks ikka roosasid prille toimetulemiseks.
Ilmselt lihtlabaselt öeldes oled totakas küll!

Oled oma vandenõuteooriates unustanud, et ühe lehma reaalne aastane piimaand liitrites korrutades piima hinnaga poes ei võimaldaks midagi rohkemat kui heal juhul miinimupalga suurust sissetulekut. Ilmselt isegi mitte seda. Vanasti sellest piisas, sest polnud ei moblasid ega internetti, autoost oli müstika ja soojamaareis ulme, ausalt öeldes polnud raha peaaegu vajagi, sest osta ei olnud selle eest ikkagi mitte midagi. Pane tähele, ma viitasin piima hinnale poes mitte kokkuostuhinnale. See tähendab, et selle liitrihinna sees on veel lisaks lehmapidajale kümnete inimeste töö ja palk ja ka kasum. Autojuhid, piimakombinaadi töötajad, poetöötajad, müügimehed, transad, jne. Võiks ju muidugi väita, et asja taga on vandenõu ja süüdlased esile tuua. No toome siis! Sina oled üks neist süüdlastest kes seda vandenõud toiduainete kõrge hinna üle nurisedes igapäevaselt punuvad. Mõtle selle üle ja siis tule siin midagi maaelust arvama, eksole ju.

Maal elavad vanainimesed ei ole kunagi suurt virisenud, on ikka härjal sarvist kinni hakatud ja tegutsetud.
Nii oli ka nõuka ajal! Palju see sohvoosi pensionäär pensi sai, kui ei eksi siis minu vanaema sai 18 rubla (see oli enne 1970) ja vanatädi sai veelgi vähem. Aga kui lapselaps sinna läks, siis mõni rubla pisteti ikka pihku, et plikatirts enesele kommi osta saaks. Kartulit ja suitsusealiha oli ka alati kaasavõtta.
Aga see, et tublid maainimesed kitsikuses toime tulla oskavad ei tähenda, et neilt veel enam kitsikusse ajada võiks.

et eluaeg lüpsjana töötanud vanaema sai enne 70-d aastaid penssi 8 rubla, siis tuli pensitõus paar rubla ja Aravete kolhoos pani oma pensionäridele samapalju otsa.
Vanaema nuttis rõõmust. Mõelge, eluaegse töö eest anti tervelt 8 rubla!