Maal elavad eakad oma elu üle ei kurda, pigem toetatakse oma pensionist ka lapsi

Inimesi on ju igasuguseid ja muidugi leidub ka neid, kes alati virisevad ja pole rahul mitte millegagi. Mina olen kokku puutunud selliste vanemas eas inimestega, kes on ise väga töökad ja tublid ning ei kurda millegi üle. Kui kirutakse kedagi, siis ikka riigikogu.

Kunagi peeti ka meie külas erinevaid loomi ja nende hulgas oli aukohal lehm. Praegusel ajal ei taha keegi enam lehmapidamise peale mõelda, sest see ei tasu lihtsalt ära. Kui üks minu naabrinaine alles mõned aastad tagasi lehmi pidas ja piima meiereisse saatis, siis oli meierei talle võlgu praktiliselt poole aasta piimaraha ning naine pidi oma pensioniga heina tegemise kulud ja muud vajalikud maatööd teha laskma. Poeg ütles talle siis juba ammu, et ema lõpetagu see jama ära, kuna pensionist saab ta elatud küll. Alguses ei tahtnud ema poja juttu kuulda võtta, aga nüüd ei taha ema enam kuulda lehmapidamisest midagi. Aeg on muutunud ja eks 75-aastasel inimesel on aeg juba ka vanaduspõlve rahulikult pidada.

Meie kandi pensionärid küll ei muretse eriti oma elu üle, sest kord nädalas käiakse koos laulmas ja tantsimas ning kui on võimalusi koos käimiseks ja ühiselt midagi põnevat ette võtta, ei siis kurta vaja pole. Tähtis on vaid meelepärane tegevus leida. Kes midagi teha ei viitsi ja jääb istuma käed rüpes, sel ka mustad mõtted pähe tulevad ja see ka stressi põhjustab.

Vanemad inimesed on korduvalt öelnud, et mis on meil viga, kui iga kuu same pensioni kätte ja oskame sellega toime tulla. Kurdetakse laste elu üle, sest nemad on noored ja pereinimesed, kes ei saa kunagi kindlad olla, kas homme on töökoht ja rahateenimise võimalus olemas või mitte. Paljud emad ja isad toetavad ikka oma pensionist ka linnas elavaid lapsi.