Ma ei suuda oma emale andestada ning teda armastada

See küsimus hakkas mind kummitama juba siis, kui olin 10-aastane. Nimelt suri siis mu vanaema, kes oli mulle nagu ema eest, keda ma tõesti armastasin ja kes mind vastu armastas. Pärast vanaema surma hakkas kõik perekonnas allamäge minema. Vanematel tekkisid alkoholiprobleemid, ema hakkas kodust ära olema 2-3 nädalat, vahest isegi kuu. Isa vedas koju võõraid mehi, kellega ta koos jõi. Mu elu oli nagu õudusunägu, mis ei lõppenudki kunagi. Nägin koos oma noorema õe ja vennaga pealt väga palju kodust vägivald, vahel olime ka ise selle ohvrid.

Vanemate alkoholiprobeemil ja ema kodust ära olemisel tõttu juhtus lõpuks see mis, oleks pidanud juba ammu juhtuma - me läksime lastekodusse elama. Umbes 150 kilomeetri kaugusele oma kodukohast. See oli hingelõhestav. Ainult isa oli tol päeval kodus, kui meile järele tuldi ning siis oli ta ka purjus, ema oli jälle küla peal nagu alati. Me nutsime õe ja vennaga, palusime ning anusime, aga miski ei aidanud. Sel päeval kadus mul armastus mu ema vastu täielikult. Ning ema ei armastanud mind ka, ta on seda oma lastele isegi korduvalt öelnud, samal ajal sõimates meid väärakateks, debiilseteks ja värdjateks.

Kui jõudsime lastekodusse ei osanud ma seal kohaneda ning mu ainuke lohutus oli ema pilt, mis oli mul padja all ning iga kord seda vaadates ma ainult nutsin ja nutsin. Möödus nädal, enne kui ema helistas ja teada sai, et meid ei ole enam kodus ning elame nüüd lastekodus. Ta lubas, et tuleb meid vaatama, jätab alkoholi ning üritab meid koju tagasi saada. Sinna see jutt jäigi.

Me elasime kolm aastat lastekodus, selle aja sees helistas ema meile kuus korda, isa aga ainult 2-3 korda. Vaatamas ei käinud meid isa mitte kordagi, ema aga vaid kaks korda. Kui koitis see päev, mil oli kohus ning otsus oli, et me saame koju tagasi, olime me muidugi õnnelikud. Lootsin, et elu muutub paremuse poole.

Esimene pool aastat kodus oli isegi hea, kuid nii kui emaga mingi nääklus tuli, ütles ema meile, et kahetseb, et meid koju tagasi võttis, ilma meieta oli ta elu kergem. Kuuldes seda lauset päris tihti, lõi see mu südamesse haava, mis on jälje jätnud tänaseni, mil ma olen juba 20-aastane. 

Ma ei suuda oma ema armastada, me ei kallista, ta ei ole mu sünnipäeva mitte kunagi pidanud. Ning kõige rohkem ei suuda ma talle andestada, et ta lasi alkoholil enda üle võimu võtta ning selle tõttu sattusime meie lastekodusse. 

Ma olen enam kui kindel, et ma ei suuda talle mitte kunagi andestada ning mitte kunagi teda armastama hakata. Mul ei ole enam peret. Ning sellepärast on mul tihti ka enesetapumõtted. Sest kui puudub armastus, puudub ka eluisu.