Ma ei jaksa enam oma lapsi kasvatada, tahan vaheldust!

Kuule naine! Sa kirjutad sellest siia, aga kas sa oma mehega ka neist asjadest rääkinud oled?

Jätke järele, arvustajad. Jumalast õige jutt on selles osas, et naisele on vaja tunnustust, tema olemasolu ja sageli märkamata jääva ja meeste poolt liialt enesestmõitetavana võetava töö tähele panemist. Mitte kuldpuuri!
Tüdruk, sul on vaja sellest lõksust välja saada - kasvõi osaajaga tööd teha vms. Inimeste keskele saada.

See koduseks jäämine on, minu meelest, alati suur viga. Eriti veel oma tööd nautiva naise puhul. Aga asja annab parandada. Mine tööle ja palka lapsehoidja.

See tunne läheb üle, kui tööle lähed. Kui raha on, võta koduabiline. Mine kasvõi kuskile kursustele, õpi keeli vms. Kasvõi maalimist. Või hakka blogi pidama. Igasuguseid asju on, mis aitavad masendusest üle saada. Oluline on, et sa ei istuks päevad läbi kodus ja mõtleks sellele, kui nõme su elu on. Kui vähegi võimalik, pane lapsed lasteaeda ja mine tööle - see on kõige õigem soovitus minuarvates. Saad "ree peale" tagasi :-)

Mine tööle, küll siis masendus kaob.

saada see kirjatükk oma mehele

ei ole vaja kõigile lapsi. Las neid teevad ja kasvatavad need, kes tõepoolest tunnevad, et lapsed ongi nende õnn. Kõlab julmalt, aga nii oleks meil vähem õnnetuid inimesi ja mõistlik arv inimesi maakeral. Ja mitte ainult naised ei peaks sellest aru saama, vaid ka mehed. iga naine ei ole kodukanaks loodud. Elu eesmärk ei tohiks olla järglasi toota (vähemalt inimestel mitte, sest meid on niigi liiga palju siis maakeral), vaid elada oma elu õnnelikult. Isegi vanad inmesed saavad sellest aru, kui eluküünal hakkab vaikselt lõppema. Aga meie ühiskond ei saa aru sellest.

Vahel mõtleme asjad võimatuks ja ennast ummikusse. Hea on seal kuis meid pole. Ära unusta, et see võib olla Sinu emotsioon, mitte faktid.
Temaga on vaja rääkida, süüdistamata. Pereterapeudi konsultatsioon, mehele selgitada, et vajad vaheldust. Suhe pole kulunud sokk, et võib teistest sokkidest heietada.

Mõnikord on nii, et oled harjunud end piisavalt erilisena tundma, aga kui tekib rutiin, siis kaob see erilisuse tunne ära. Esimene rasedus võib tunduda nii eriline, et soovid seda tunnet veel kogeda, aga teist korda sama ei pruugi tunda.
Lastega koju jäädes on paratamatu loobumine millestki, ka seda peab õppima. Lapsed on väikesed vaid lühikest aega, see saab unenäoliselt ruttu läbi. See on väga oluline, et oskaksid hinnata ja kasutada nende kujundamiseks seda aega.

Suhet mehega tuleb ka toita ja hoida. Kas abikaasa saab piisavalt tunnustust Sinult ?

väga tuttav lugu... aga minu abielu läkski lõhki, sest läksin peale laste sündi kohe tööle ja lisaks veel magistratuuri õppima. see oli mehele liig mis liig. läks minema. minu ema ja vanaema aitasid mul lapsi hoida, muidugi ka nende isa - mul töökoht oli hea, palk väga hea ja ma ei kahetse mitte midagi. nüüd lapsed suured, isa hoolib neist väga. ja mina oma eluga rahul. kuigi uut meest ei ole siiani ja ega vist ei tule kaa, kuigi nüüd oleks isegi tema jaoks aega :)

Pead lihtsalt tööle tagasi minema ning mehe fakti ette panema, et mees on ise lastega kodune või võtate lapsehoidja. Jä ära laste pärast muretse. Kui sa ennast teostades jälle õnnelikuks muutud, siis oled palju parem ema ja ka lastega suhted muutuvad lähedasemaks. Olles ise õnnelik, suudad ka teisi õnnelikuks teha. Ära seda unusta!!! Oma vajaduste täitmise eest tuleb ise enda eest seista. Hakka juba homme pihta ette valmistustega.

PS! Olin samas olukorras ja tänu tööle minekule (kodust välja saamisele) elu muutus jälle rõõmsaks ja rahuldustpakkuvaks.

Räägi esmalt oma mehega, ehk leiate kompromissi ja olukord laheneb. Tegelikult tuleks muidugi rääkida juba varem, enne pere loomist, kuidas kumbki edasist ühist elu ette kujutab - siis pole hiljem nii palju probleeme. Esmalt tasuks oma tuleviku osas järele mõelda ning alles seejärel otsustada, kas ja millal lapsi saada.

Täiesti arusaamatu minu jaoks. Pidin tööle minema, kui lapsed olid veel väikesed. Muud ei ole, kui töö, töö ,töö... mida see annab, isegi kõhtu ei saa täis, kuid ilma pole ka võimalik. Lapsi kasvatan telefoni teel. Olen koguaeg väsinud, hommikul kell 6 üles, majapidamistööd,õhtul poodi, koju, jälle majapidamistööd, kl. 24 magama. See pole küll elu, mida igatseda. Tahaksin olla lastega rahulikult kodus, elada oma ja oma pere elu, mitte elada selleks, et töötada. Kuna olen üksikvanem, pole see kahjuks võimalik....

Siinsed ilkujad ei ole vist eriti empaatilised. Kui lastega kodus olev naine ütleb, et on väsinud ja tahab vaheldust, siis karatakse kõrri kinni ja öeldakse, et mis neist lastest tegid kui ei taha/suuda/jaksa. Selle peale ei tule keegi, et lapsi ei tehta üksinda, samuti ei peaks kasvatama üksinda. Kui peres on vastu võetud otsus, et nüüd oleks aeg laps saada, siis peavad mõlemad vanemad sellesse panustama, mitte nii et teise elu jätkub vanaviisi, samal ajal kui üks enda oma kardinaalselt muudab.
Mehel on antud hetkel mugav - kui tõesti tihti kodus ei ole, siis näeb asja nõnda, et kõik saab aetud - kodu korras, lapsed kasitud, naine kindlalt kodus. Aga see .kui suur koorem on naisel, ei kõiguta kedagi. Ilkujatest keegi on üritanud end oma kaasa rolli panna? See on koormav! Toimiva kooselu aluseks ei ole teist ignoreeriv partner, vaid see, et koos ollakse ja tehakse läbi nii hea kui halb. On väsitav kogu aeg kodus olla ja on väsitav kogu aeg tööl olla. Rohkem mõistmist on vaja!

Katsu olukord endale meeldivamaks mõelda, lõpuks ei ole lapsed kunagi hiljem enam sellised nagu nad on praegu, lapsed kasvavad ja arenevad nii kiiresti.

90% naistest peab lapsed kavatama miinimumpalgaga
niisiis, ka rikkad nutavad, eks?