Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: sotsiaaltöötajate süsteemi peaks muutma – väikekohtades on asi käest ära

 (33)

Lugeja: sotsiaaltöötajate süsteemi peaks muutma – väikekohtades on asi käest ära
Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Jutte, mida olen tihti Eesti sotsiaaltöötajate ja lastekaitsjate kohta kuulnud, teevad murelikuks. Peamiseks põhjuseks lisaks hoolimatule suhtumisele, mida igas ametis võib ette tulla, näib olevat sotsiaaltöötajate liigne seotus oma klientide ja nende lähikondlastega.

Nagu politseinikulgi on raske oma naabrimehele trahvi teha, võivad ka sotsiaaltöötajat isiklikud suhted töös segama hakata. Mida rohkem sotsiaaltöötaja inimesi tundma õpib, seda väiksem on distants ja seda rohkem ma-tean-küll-suhtumist, mis alati kasuks ei tule.

Hiljuti ostsime perega endale kodu ühelt sotsiaaltöötaja hoole alt olevalt naiselt. Ei läinud mööda kuudki, kui kuulsime juba kolmandast allikast, kui palju me korteri eest olevat maksnud ja kelle kätte raha läks. Kust läheb piir, kui sotsiaaltöötaja oma hoolealuse või kas või sõbrannaga ühest-teisest räägib? Oma töös puutub ta kokku tundliku materjaliga. Kui kerge või raske võib tema jaoks olla tööülesannete täitmisel saadud info salajas hoidmine? On tal üldse see kohustus? Sellist sotsiaaltöötajatelt kuuldud klatši liigub ringi kaugelt rohkem, kui oleks sünnis. Oleme kuulnud, mida teistes peredes süüakse või ei sööda ja muud sarnast. Ilma küsimata. Ilma soovimata seda teada.

Teine näide on märksa hullem. Naaber märkas abivajavat last ja pöördus sotsiaaltöötaja poole. Pere oli aga sotsiaalametile „ammu tuttav“ ja „väga tubli“ ning asjatundliku suhtumise asemel öeldi otsesõnu, et mingit probleemi pole, ehkki märgid sellele viitasid. Tänapäeval, 21. sajandil jäävad paljud lapsed abita, ehkki on olemas abivajadust märkav täiskasvanu, sest ametnikud, kellel on voli asju muuta, ei tee seda.

Väikses kohas hakkab sageli silma, et on kliendid, keda n-ö hoitakse. Töötaja on abivajaja sõbranna, see, kes julgeb perekonna kohta kaebuse esitada, saab laimu osaliseks. Kurb on see, et juhtumid ei lahene, asjad ei liigu, abi jääb sageli kättesaamatuks.

Inimlikult saan sotsiaaltöötajatest aru. Me oleme inimesed, me ei suuda sageli hoida oma mõtteid, tundeid, kohustusi ja harjumusi lahus. Täna ma olen tööl ja tuleb kaebus, homme räägin oma kliendiga sõbrannajutte. Mina olen inimene, tema on inimene. Pealegi saavad ju tööalaselt sageli kokku puutuvad inimesed lõpuks lähedaseks, kaebuse esitanud inimene on aga sotsiaaltöötajale võõras, pigem segav element. Pealegi on inimestel sümpaatiad ja antipaatiad. Kui mulle kaebaja ei meeldi, siis ma ei võta tema kaebust üldse tõsiseltki.

Loe veel

Kas poleks ainus lahendus elada ja töötada eri valdades, ning vahepeal roteeruda? Distantsi ja kõrvalpilku on vaja. Kaua ühe supi sees hulpides on inimesed lõpuks täiesti pehmeks keedetud. Rääkimata sellest, et sotsiaaltöötajatel on suur läbipõlemisoht, mis käivitab kaitsemehhanismid, et endaga kuidagi üldse toime tulla.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare