Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja pihtimus: vihkamisest armastuseni on vaid üks samm!

 (24)
Lugeja pihtimus: vihkamisest armastuseni on vaid üks samm!
Scanpix

Minu lugu jutustab sellest, kuidas on võimalik oma kõige vihatum "sõber" endale väga meeldivaks muuta. Kõik sai alguse üle kuue aasta tagasi, kui kohtusin oma lapse isaga. Väidetavalt olime me olnud tuttavad juba varemgi, kuid millegipärast ma ei märganud teda.

Lugu oli lihtne: me kohtusime, armusime ja jäin lapseootele. Seda aga väga vara, 16-aastaselt. Tema oli sel ajal 20-aastane. Tal oli palju omavanuseid sõpru ja me suhtlesime nendega pidevalt, ka lapse sündides, sest meil oli lapsehoidjaid piisavalt. See sõpruskond oli väga kirju, kuid neid ühendas üks iseloomujoon: nende naljadest pidi aru saama, et mitte hiljem kodus patja nutta, seda eriti kahe sõbra suhtes.

Pubekana (ka hiljuti sünnitanud emana) pidin ma olema tugev ja nendest naljadest aru saama, sest sõprade ring oli tugev ja kohtuti igal nädalavahetusel, millest mina tihtilugu pidin eemale jääma. Aeg läks edasi ja meie teed lapse isaga läksid oma rada. Nii samuti sõpradel: kes sai isaks/emaks, kes vahetas naisi jne. Ühe sõbraga olin ma alati olnud nö vaenujalal: pidevad sõimud üksteise kallal ja isegi jookide näkku viskamised, kuid õnneks (nii arvasin ma toona), läksid ka meie teed lahku, kui leidsin enda kõrvale järjest uusi kavalere, kellega oma sarvi maha joosta (kõlab emana ka minu kõrvadele halvasti).

Möödusid aastaid, kui sattusin jälle samasse seltskonda. Mind võeti endiselt hästi vastu ja olin vahepeal ka suuremaks kasvanud, et võtta naljana kõike mis minu kohta öeldi, see seltskond lihtsalt on selline. Keegi ei mõtle pahaga, pannakse vaid proovile, kui halvasti see ka ei kõla.

Selleks ajaks oli ka nö kõige vihatum sõber lõpetanud kaks oma pikaajalist suhet ja ühel istumisel ta minu üllatuseks suudles mind. Mõtlesin sellele pikalt, põhjuseks just see sama viha ja kius minu suunas nende aastate jooksul.

Hakkasin aina enam viibima sellest seltskonnas, kuni lõpuks hakkasid meie kohtumised regulaarselt toimuma. Alguses peo käigus, kui olime alkoholist julgust saanud ja hiljem juba avalikult. See avalikustamine aga oli raske: mul oli ju tema sõbraga laps ja mida kõik teised sellest arvavad. Saime sellest kõigest üle ja ei varjanud enam oma suhet. Lapse isa võttis küll seda väga raskelt, kuid isekatena mõtlesime vaid endi peale.

Olime selle sõbraga mõlemad haiget saanud. Jätsin rääkimata, et lapse isa armastas ennast "lolliks" juua: sain ta alati "õigel" ajal koju ja ära keeramine toimus seal. Jah, pean tunnistama, et ta ei löönud mind ja ei olnud ka vägivaldne lapse suhtes, kuid lõpuks see õigel ajal koju jõudmine väsitas mind ja ka sõbrad hakkasid nägema, milline ta tegelikult on. Keegi ei suutnud seda uskuda, sest ta oli nii hea isa, on siiani!

Ka vihatud sõber oli oma suhetes pettunud: naised ütlesid kõige ilusamatel aegadel, et armastus on otsa saanud ja aeg on oma teed minna. Nii me kaks õnnetut üksteise otsa sattusimegi.

Nüüdseks on meil õnnestunud oma õnne nautida ja osta oma kodu, ta on super sõber ka minu lapsele, kuigi see võttis kaua aega. Me armastame üksteist väga ja mõtlen siiani talle otsa vaadates, et ma ei suuda seda uskuda, meie sinuga koos, kuigi vihkamine oli nii võimas. Ta tõesti hoolib minust ja on väga tähelepanelik. Ma tähendan tema jaoks kõike, nii nagu ka tema minu jaoks. Ta on parim valik minu vanemate silmis ja loomulikult ka minu silmis. Sugulased ja tuttavad käsivad teda hoida kümne küünega ja ma saan nendest soovitustest väga hästi aru.

Tuleb meelde kooli ajast poiste käitumine: patsist kiskumine ja normine tähendas ju seda, et tüdruk meeldis. Nüüd olengi enam kui veendunud, et mitte ainult armastusest vihkamiseni, vaid ka vihkamisest armastuseni on vaid üks samm!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare