Lugeja pihtimus: olin koolikiusamise ohver

palju õnne

aga su point jäi natuke arusaamatuks? lihtsalt selline lugu siis...?mida sa nagu öelda tahtis? kas kooli vahetus ei tulnud mõttesse?

koolikiusamise ohvrina aitab tulevikku vaadata teadmine, et kunagi saavad need kiusajad endale lapsed ja siis kui need on kooliealised, saad kommiraha eest palgata venamate klasside õpilased, et need selle endise koolikiusaja lapse elu samasuguseks põrguks muudaksid. koolikiusaja tavaliselt kümneid aastaid hiljem arvab, et asi jäi sinu ja tema vahele ja see lööb ta täiesti pahviks, kui ta lapse sellesse tõmbad, sest kui kiusajana oli asi tema kontrolli all, siis nüüd peab ta jõuetult kõrvalt vaatama, kuidas ta enda laps inimvareks muudetakse samade võtetega mida kunagi ise sinu peal kasutas ja ta saab kordi rohkem haiget kui kunagi ise sulle tegi (see peakski tekitama rohkem valu, kui näed et sinu armastatud poeg või tütar peab hakkama karistust kandma sinu kunagiste jõleduste eest samas kui su enda vastu see inimene kätt ei tõsta, kellele kunagi haiget tegid). ehk oma elu lõpupäevadel hakkab siis see kiusaja ka mõistma, et poleks pidanud lapsepõlves kiusama teisi, olles selle eest maksnud nüüd omaenda lapse hävitatud enesehinnanguga.

Niimoodi käitudes muutud ise kiusajate sarnaseks. Kõige parem on neid kiusajaid edasises elus lihtsalt ignoreerida sest varem või hiljem tuleb hetk mil endised kiusajad tahavad Sult mingit abi. Saatus on lihtsalt selline. Siis on parim see kui Sa neid lihtsalt ei märka.

soovitan lõpetada juuraõpingud ning minna proksi tööle, siis saad neile debiilidele normaalseid karistusi väänata.

Issand kui jube kommentaar! Mina ei suuda seda valu, mille ise läbi tegin (ja mida elan läbi siiani olgugi, et olen juba 24 ja ülikoolgi lõpetatud ning tööle asutud), isegi kiusajatele teha - las nad siis ärplevad turvalises teadmatuses. Kuidas ma saaksin nende ilmsüüta lastega seda teha? Mis eristaks mind ja minu kiusajaid? Ma arvan, et ma ehk oleksin omamoodi hullemgi, sest mina oleksin täiskasvanud inimene, kes päris reaalselt, oma kogemustest teab, mida ta teise inimesega (lapsega!) teeb, aga lapsed ja noored on selles osas veel päris ohmud. Tõsi, paljud jäävadki ohmudeks, kuid "ohmu" ja "pahatahtlik" ei ole siiski sünonüümid.

unusta minevik, et see ei hakkaks segama tulevikku

Point ongi selles, et sa said tugevaks, oskad enda ja teiste eest seista. Aga kätte makste, kellele, miks. Elu teebki ise korrektuure- Pigem hoia eemale ebameeldivatest inimestest, sest kättemaks nõuab väga palju energiat, mida saad pigem headeks tegudeks kasutada.

kui kirjutad sellest.. Seega soojalt soovitan rääkida südamelt ära kvalifitseeritud arstile ja läbida väike teraapia. Aga siis KÕIK SEE LÕPLIKULT UNUSTADA. Siis sind ei huvita enam, mida sinust keegi teine arvab ja sa ei oota momenti, et saaksid tagasi teha vms. Ela oma elu ja ära lase minevikul elada sinu eest. Edu!

Ikka juhtub! Mina olin ka. Enam väga ei mõtle sellele, aga iga kord kui selliseid uudiseid näen siis tuleb kõik jälle meelde! Loomulikult ei olnud meeldiv, aga kiusaja rollis ma poleks ka olla tahtnud. Praegu kui vaatan, mis on saanud neist ja mis minust, siis tean et minule tuli see raske kogemus kasuks. Mõni kiusajatest on praegu surnud, mõni välismaal vangis, mõni elab lihtsalt päevast päeva. Peale kõike seda on olen palju enesekindlam ja mõtlen kõik otsused ja valikud ennem põhjalikult läbi - ei jäta midagi juhuse hooleks. Mul on imeline pere, oma kodu ja hea töökoht!

Ja kiusajatest on mul kahju!

elu on selline

"Issand kui jube kommentaar! Mina ei suuda seda valu, mille ise läbi tegin (ja mida elan läbi siiani olgugi, et olen juba 24 ja ülikoolgi lõpetatud ning tööle asutud), isegi kiusajatele teha - las nad siis ärplevad turvalises teadmatuses. Kuidas ma saaksin nende ilmsüüta lastega seda teha?"

see on lihtne. ära mõtle selle lapse peale, mõtle selle oma kiusaja peale, kes oli sinu ja paljude teiste vastu julm ja kes nüüd langeb ahastusse kui näeb et ta enda lapse elurõõm ta silme all vaikselt kustub ja seda ei ärata enam miski. see on mõneti kui õppevahend endisele kiusajale - ta on näinud spektrumi ühte poolt, nüüd on tal võimalus kogeda ka selle teist poolt. mitte küll läbi enda vaid läbi oma lapse silmade. kiusaja lapsest on küll kahju, aga pohui samas ju - see on ta enda liha ja veri ja lapsevanema asi seletada oma lapsele, et viimase elu on täis piinu selle pärast, et keegi peab lõppude-lõpuks kandma vastutust ta ema või isa kunagiste tegude eest.

Ka mind kiusati põhikoolis, kuid õnneks muutus gümnaasiumis kõik, kuna vahetasin kooli, lausa teise linna kolisin ja ühtegi vana klassikaaslast samasse kooli ei tulnud. Sain alustada nullist ja olin täiesti vastupidises olukorras. Olin üks popimaid tüdrukuid klassis. Ainuke vahe teiste "populaarsete" laste ja minu vahel oli nüüd vaid see, et mina ei kiusanud mitte kedagi ja kui keegi seda üritas teha kellegi kallal, siis ei läinud sellega kunagi kaasa, vaid nimetasin seda lapsikuks. Tunnen ennast suurepäraselt, et nii tegin, sest kui oleksin muutunud kättemaksuhimuliseks või muul moel alatuks, siis oleks ilmselt veel praegugi süümekad. Tean ju mis tunne on olla kiusatud ja ei soovi seda eales kellelegi!
Kusjuures, pean mainima, et kodulinna vastu on tekkinud kuidagi põlgus, kellegagi vanadest koolikaaslastest ei soovi suhelda ja ka nemad pole kunagi huvi tundnud, kuidas minul läheb. Juhtusin paar päeva tagasi nägema juhuslikult vana klassiõde ühel ühise tuttava sünnipäeval ja nii ülbet ja üleolevat hoiakut poleks selles vanuses enam oodata osanud. Möödas on 10 aastat ja inimene vaatab mind endiselt sellise pilguga, nagu ma oleks kõnts ehkki olen jõudnud selle ajaga temast palju kaugemale ja saavutanud enamat. Tema aga elab endiselt oma rikaste vanemate rahakoti peal.

Täiesti uskumatud soovitused. Hoidun hinnangu andmisest, see sinu arusaama ei muuda. Püüa lahti saada kättemaksuihast. See sööb sind ennast ja võib lõppeda tervise kahjustusega.
Enda kohta võin öelda, et olin põhikoolis klassi liider. Meie klassis teiste kiusamist ei olnud. Hoidsin selle ära. Aga siiski on üks asi, mida häbenen ja siiralt kahetsen. Me kiusasime õpetajaid, mitte just kõiki. Enim tunnen enda süüd ühe õpetaja ees, kes andis meile suhteliselt palju aineid. Olen mõelnud, et otsin ta üles ja vabandan. Olnut olematuks need sõnad ei teeks.

on magus!!! Ära ainult oma kogu elu sellele üles ehita, see ei toida.

ka mina olen teinud endas rahu, õpetajaga, kes mind kiusas ja hiljem klassiga. Kõik on möödas, köik on unustatud. Vahetasin kooli ja kõik muutus. Soovin kõigile rahu ja rõõmu!

Ma ei ütle et koolis just eriti kiusatav olin, jah ühtteist ikka tuli ette. Olin lihtsalt selline rahulik omaette hoidev tüüp. Samas olin 1.82 pikk ja 90 kilo ja vast seepärast minuga väga mölisema ei kiputud. Teati et kui mind ikka vihale ajada siis võtsin esimese ettejuhtuva asja ja ei vaadanud eriti kuhu selle paugu andsin.
Küll oli mõni koolivend ja õde keda igapäevaselt koolis kiusati ja mõnitati.
Kummaline kuid nüüdseks on kiusatavad oma eluga edukalt hakkama saanud , eeskujulikud pereinimesed ja hästimakstud ametites.
Kiusajad- üks löödi vangis taburetiga surnuks, üks uppus juua täis peaga enda okse sisse, üks purjuspeaga külmus tänaval surnuks. Ühte veel siin vahest liikumas näinud olen, haisev kaltsakas kes kerjab õlleraha. On minultki kerjanud. Kuid vaatan sellistest kõrgelt üle. Heameelega annaks molli aga ei taha santi puutuda ja käsi sitaga määrida.
Saatus maksab igale uroodile kunagi kätte.
Kadunud vanaema õpetas juba pisikesest peast et ära tee kunagi kellelegi mida ei taha et sulle tehtaks. Olen ka lapsest saati nii püüdnud elada.

to pea püsti

Tõesti väga vihkamist täis kommentaarid Sul. Kust Sa üldse võtad, et kiusaja oma lapsest hoolib. Küllalt neid vanemaid, kes ei aja asja korda ja süümekaid ei tunne, vaid mõtlevad, et see on lapse tulevikule ju hea - kasvatab paksu naha. Miks peaks kiusajast äkki saama mingi hella hingega lapsevanem? Jah, loomulikult võib saada, aga seda eeldada oleks küll liiast. Tegu peaks ju olema konfliktse inimesega, kelle jaoks parim kaitse on rünnak ja ta võib väga vabalt leida paar kriminaali, kes tema lapse kiusajatega asjad selgeks "räägiks". Nii et rikutud saaks hoopis kellegi teise elu.
Ja kiusata ka ei saa igaüht, nt. mind ka kiusati, ma muutsin enda suhtumist/mõtlemist ja samade tegelastega käisin veel mitu aastat samas klassis ilma mingi probleemita. Kusjuures kiusamine ei läinud kellegi teise peale edasi, vaid läkski vähemaks ja loomuliikult ma ise ei hakanud ka kedagi kiusama. "Parimaks sõbraks" või "pugejaks" ka kiusajatele ei saanud, lihtsalt kehtestasin ennast ja neil ei tulnud enam pähegi, et võtaks minu kiusamise objektiks.
Üldse oleks tobe lapsepõlve asjade pärast kätte maksma hakata - kahjuks on nii, et aju areneb veel 20ndates ja alaealised kiusajad täpselt ei teagi oma tegude põhjuseid või tagajärgi. Alaealiste eest tegelikult vastutab nende vanem/hooldaja. Võib ainult oletada, et keskkoolis on äkki targemad lapsed, aga noh, osad lihtsalt arenevad aeglasemini. Kui ma vaatan kasvõi neid, kes praegu ülikooli esmakursuslased/bakatudengid on (peaksid olema need targemad), siis nad on enamjaolt totaalsed lapsed, väga-väga naiivsed oma eluvaadetega ja erilist analüüsivõmet ka veel pole. Mida siis veel põhi- või keskkooli õpilastest rääkida.
Parem on ikka andestada ja unustada. Kui selleks on vaja kiusajaga täiskasvanuna asjad selgeks rääkida, siis rääkige. Aga salaja vimma pidada, loota, et äkki saab kättemaksu korraldada, oodata, et kiusaja ise tuleks vabandama - see kõik on juba iseenda kiusamine.

Mina arvan, et ülekohtuselt käitunud inimestele ei tohiks kunagi andeks anda,pigem neid tuleks ignoreerida.

nõus sinuga, et mõned sellised kiusajad ei hooli oma lastest ja siis pole sedasi mõtet ka kunagisele kiusajale kohta kätte näidata vaid tuleb leida muud asjad mis talle südamelähedased on. selline lapse enesehinnangu ja elurõõmu hävitamine on õigustatud meetod juhul kui tead, et see laps on kunagisele kiusajale päikesekiir tema elus ja kõige tähtsam ning selle endisest koolikiusajast lapsevanema suurim soov on et tema lapsega midagi halba ei juhtuks. siis tasub see laps lükata koolikiusamise keerisesse, sest tead et lapsevanema süda murdub selle peale ja ta saab aru, et ei oleks pidanud enda koolipõlves endast nõrgemaid kiusama. aga isegi kui kahetseb, siis nüüd on liiga hilja, sest tehtud teo eest tuleb ka vastutust kanda.