Lugeja pihtimus: olin koolikiusamise ohver

Olen samsugune noor nagu teised minuvanused. Ma ei ole endasse tõmbunud ega kibestunud. Ütlen alati oma arvamuse välja, kuid mind on saatnud koolikiusamine juba noorest saadik. 

Kõik sai alguses algkoolist, kui kiusamine oli minu jaoks kõige hullem. Siis ma ei mõistnud veel asju päris hästi. Nutta tuli tihti ning kooli minemise isu ei olnud üldse. Need, kes narrisid, olid just poisid - tüdrukud olid alati minuga. Nemad ei mõistnud mind hukka, kuid samas neil ei olnud julgust ka mind aidata. Sekkusid nii vanemad kui ka klassijuhataja, kuid see ei aidanud. Vahepeal jäi kiusamine vaikseks, aga siis uue hooga. Kuna ma olen väiksest peale olnud tugev isiksus, siis ei teinud vanemaks saades need sõnad haiget, kuid vahepeal panid mind asjade üle mõtlema. 

Oli ka selliseid hetki, kus ma klassi ees nutsin ning teised naersid. Nuttes sisendasin endale, et kunagi on see hetk, kui nemad nutavad minu ees ning paluvad andestust minu käest tehtud valu eest. 

Lõpetasin väga heade tulemustega põhikooli ning mul olid toeks parimad sõbrannad ja tuttavad, kes ütlesid, et teised on lihtsalt kadedad. Sain ilma vestlusteta gümnaasiumi sisse. Lootsin, et nüüd tulevad parimad aastad, et inimesed on täiskasvanuks sirgunud, kuid seda võiski lootma jääda. Sain endale kõige jubedama klassi, keda soovida võiks. 

Olin läinud gümnaasiumi koos hea sõbrannaga. Meil hakkasid pihta tülid. Ta valis sellised klassikaaslased, kes mind mõnitasid ning mind vaimselt terrorisserisid ning naeris koos nendega. Ta tahtis neile meeldida, kuna arvas, et on minust parem ning tal on selleks õigus, kuid tal ei olnud. Praeguseks me ei suhtle enam ning loodan, et ta enam mu ellu ei satu, kuna ta tegi mulle palju haiget. 

Kiusamise põhjused olid algokoolis võib-olla selles, et ma olin natuke vormikam, kuid see muutus aastadega. Nüüd olen ma parimas vormis ning paljud ei tunne mind ära. Need inimesed, kes ei tahtnud mind nooremas eas tundma õppida, ei ole saanud ka teha seda siis, kui ma olen muutnud, sest miks anda inimestele võimalus, kui nad mulle seda ei andnud?

Kiusamise pärast on mu elu palju muutnud, ma ei lase ligi endale enam inimesi, kes näitavad oma ebaviisakust juba esimsel kohtumisel ning panevad liikuma jutte, millel pole tõepõhja all. 

Ma olen tänulik selle üle, et mul oli nii tugev iseloom ning ma suudan enda eest seista ning ka teiste eest seista, kui seda vaja on. Ütlen nendele noortele, kes on hetkel sellises olukorras, et ärge jääge ootama, et midagi muutub. Võtke julgus kokku ja öelge ükskord EI sellele kõigile, nagu ka mina ütlesin. Tulevikus tulevad need inimesed ise teie juurde ning paluvad andeks noorelt öeldud ning tehtu pärast.