Lugeja näited: kui tahad ellu jääda, siis pole hirmkallist eraarstist pääsu!

Vähinädalad annavad teavet ohtudest sellesse hirmsasse haigusse haigestumiseks ja lausa paluvad meid olla tähelepanelikud kõigi häirete osas oma tervises ja käia kenasti ennast süstemaatiliselt arstile näitamas. Viimati tegeldigi sellise nädala raames nahavähi problemaatikaga, mis andis ühe ja kindla nõuande - iga vähimagi kahtluse puhul pöörduge ruttu arsti poole. Paraku pole arstidel mingit kiiret meid vastu võtta. Süü veeretamine arstide kaela oleks patune mõte, Eesti tervishoiusüsteem lihtsalt lonkab kahe jalaga ja tervenemist pole kusagilt näha.

22-aastane neiu, kelle kehal on rohkesti sünnimärke, võttis nahavähi kampaaniat väga tõsiselt ja mõningase jälgimise tulemusena märkaski, et paar plekikest muudavad kuju ja vahetevahel ka värvi. Meie kõigi esimene käik on vastavalt süsteemile ikka perearsti poole. Väikelinna tohter laiutas teadmatuses käsi ja soovitas nahaarsti juurde minekut. Juulikuus otsitud erialaarsti vastuvõtu päev on neiul oktoobri alul. Pool suvest on absoluutselt mokas, sest mure pesitseb südamesopis. Kahjuks pole üliõpilase staatuses noorel naisel ega ka tema perel võimalik käia välja raha eraarsti teenuse eest.

Paraku tundubki, et erarstindus Eestis aina kasvab ja kasvab. Teades küll põhjusi ja vastust tahaks ikkagi küsida: kuidas oma rahakotist väljakäidava summa eest on võimalik eriarstile saada hiljemalt nädala pärast ja riikliku tervisekindlustuse abil minimaalselt mõne kuu möödudes? Mis hetkest asjad riigi poolt terviseteenuse korraldajate käest nii hullusti minema läksid, et kodanikule normaalajaga arsti juurde pääasemine muutus võimatuks? Sotsiaalministeerium teavitab meid pidevalt mingitest uuendustest, reformimistest, määradest, abinõudest jne., kuid tulemusi pole näha, asi läheb vaid hullemaks. On absoluutselt vastutustundetu rääkida kodanike vähesest huvist ise oma tervise eest hoolitseda, kui kontaktid eriarstidega on selliselt piiratud. Tervislikud eluviisid ei taga iialgi kogu hoolt inimese tervise üle. Teadagi on olemas haigused, mis ei küsi palju sa kaalud, kui hull suitsetaja või napsutaja sa oled. Paljude tõvede puhul tulebki kogu aeg oma ihu ja hinge jälgida ja targa tohtriga nõu pidada, et kõige hullemat seisu ennetada.

26-aastane noor naine, kelle peres on vähki põdenud vanaema, vanaisa ja praegu ka ema, tunneb pidevalt muret enda tulevase käekäigu pärast. Nii tekkisgi temas soov võtta oma tervise jälgimine südameasjaks. Kuna nii vanaema kui ka ema olid saanud rinnavähi poolt tabatuks, otsustas ta teha vastavaid uuringuid endagi puhul. Esimene vastuseis tema soovile teha mammograafilisi uuringuid tuli perearsti poolt - liiga noor uuringuteks, puuduvad sümptoomid ja tal nagu pole õigustki anda uuringuteks saatekirja. Naisterahvas jäi aga oma nõudmistele kindlaks ja sai saatekirja siiski kätte. Perearst küll kahtles sügavalt, et vastavate uuringutega tegelevad tohtrid ta üldse vastu võtavad. Selguski, et tõepoolest oli tükk tegemist uuringukeskuses protseduuri saamisega, kuna ta ei kuuluvat sellisesse kontingenti, kes seda vajaks. Võib ju aru saada, et selliseid uuringuid teostavad arstid on ülekoormatud (nagu kuuldavasti kogu meie arstide seltskond), kuid samas oleks ju iga inimese õigus saada terviseteenust, mis annaks kodanikule tagasi meelerahu ja teadmise, et ta hoolib oma tervislikust seisundist ning soovib ennetada eeldatavat halvimat.

Meie riigi tervisepoliitika on paika pannud ühe kindla teadmise: esmane vastutus oma tervise eest lasub kodanikul. Olles täiesti nõus sellega, et ennasthävitavad eluviisid on laialt levinud, peab ometi nentima, et riiklik tervishoiusüsteem ei toeta ka eriti neid kodanikke, kes enda tervise hoidmise ja parandamise nimel on valmis midagi ette võtma. Eesti keskmist palka ja pensioni saavail kodanikel on suuri raskusi hambaraviteenuse saamisega, kallis on käia tervisekeskustes, väga viletsas seisus on rehabilitatsiooniteenuste osutamine nende inimeste puhul, keda haigus on juba tabanud. Nii ongi tekkinud olukord, kus  paljudel juhtudel jääb vaid tõdeda tõsiasja - kui oled juba halvas terviseseisus, siis sinna sa ka jääd. Ikka ja jälle soovitatakse meil kõigi oma muredega pöörduda perearsti poole (sellest on saanud lausa lööklause!) ja küllap siis asjad kuidagi liikuma hakkavad. Aga ei hakka ju alati ja perearstidki on väga erineva tasemega. Samas on sotsiaalministeerium hiljuti laiendanud perearstide õigusi patsiendi suunamisel eriarsti poole, st. saatekirja andmisel või mitte andmisel. Tegelikult polekski selles ju midagi hullu, kuid põdeva inimese puhul lisandub sellega üks vaevaline käik perearsti poole ja tihti pole ka sinna saamine väga lihtne. Saatekiri ei tähenda aga õigeaegset eriarsti juurde jõudmist. Kui aga õnn on lõpuks naeratanud ja erialatohter teid oma patsiendiks tunnistanud, pole trall sellega veel lõppenud. Juhul, kui eriarst leiab, et vajate paari kuu pärast ülevaatamist, peate alustama uut võitlust jutule saamiseks. Järjekorranumbri saamiseks tuleb vahetpidamata sidet hoida vastava registratuuriga ning üldteada on juhtumid, kui uue vastuvõtuaja saamine ei õnnestugi - kord helistate liiga vara, korraga olete aga juba hiljaks jäänud, sest numbrid järgmiseks kuuks jagati välja just täna hommikul.

Kellele on vaja sellist stressirohket tervishoiusüsteemi? Kelle mõistus ja arusaamad on just sellise inimvaenuliku monstrumi välja mõelnud? Kelle huvidest lähtuvalt töötab sotsiaalministeerium, terviseinstituut, haigekassa, arstide liidud ja kõik need inimese tervise ümber keerlevad institutsioonid, kui asi aina kehvemaks läheb? Sarnaselt nõukaajale on taas kulla väärtusega tutvus meedikute hulgas, sest ainult nii saate ennast ja oma närve päästa ning loota abile. Ei aita siin valitsev koalisatsioon, IT-riigi või  kõrgelt haritud rahva kuulsus ega patsutamine oma rinnale - küll olme me tublid ning küll läheb meil hästi! Ei lähe ju, härrased! Ning eriti halvasti käib meditsiiniteenuste käsi.