Lugeja: miks uurivad meie õiguskaitseorganid päris inimeste surmade ja kadumiste asemel ilukirjandust?

 (97)

Politseipildid
Foto on illustratiivneFoto: Andres Putting

Minu arvates kipub meie riigivõim unustama Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis sõnastatud eesmärke. Ta ei kaitse enam rahvuskultuuri, vaid ahistab seda, piirates sõnavabadust. Viitan siin Kaur Kenderi tagakiusamisele õiguskaitseorganite poolt sõnakunsti pärast. Samal ajal jätab riik tegelemata lihast ja luust Eesti inimeste kadumiste ning isegi surmajuhtumite uurimisega.

Markantsemad lood puudutavad üle-eelmise aasta viimastel päevadel kahtlastel asjaoludel oma kontori trepikojas surnuks kukkunud erudiiti Hardo Aasmäed ning eelmise aasta oktoobris Võrus kadunuks jäänud 17-aastast Markkust. Mõlemal juhul leidis politsei, et kriminaalmenetlus pole vajalik, kuna kuriteole viitavaid märke ei ole. Ühesõnaga on kõik süütu ja puhas nagu tite tagumik.

Nii palju, kui mina aru saan, siis kriminaalmenetluse mõte ongi tõe väljaselgitamine, juhul kui tegemist võib olla kuriteoga. On siililegi selge, et inimesed ei kuku surnuks ega kao ära muuseas, asja ees teist taga. Liiatigi, ajakirjanduse andmetel viibis Aasmäe surma hetkel koos ühe hämara taustaga tegelasega ning Markkuse kadumisele võis eelneda tüli.

Seotud lood:

Toimub sõnade sandistamine riiklikul tasandil

Loe veel

Olen tundliku natuuriga kultuurilembene inimene ja kuulan palju oma südamerütmiga resoneeruvat muusikat. Tavaliselt on selleks mõni sügavam ja rahulikum elektrooniline žanr. Mäletan, kuidas mõjus mulle aastaid tagasi uudis sellest, et tuntud näitleja Malle Pärn tõmbas raamatukogust laenutatud raamatutest valge korrektorlindiga "roppusi" maha. Hakkasin seepeale lugu loo järel vokaalhaussi kuulama – kultuurisõbrana oli tunne, et sõnale tehakse haiget.

Viimane on näide sellest, kuidas silmaklapistatud moraalijüngrite vägivald kultuuris võib teha suisa füüsiliselt haiget. Täna aga peaks juba puhast a capellat kuulama, sest aset leiab sõnade sandistamine riiklikul tasandil. Lubage põhiseadust parafraseerida: "Ainult riigil on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. On tsensuur."

Kenderi teose "Untitled 12" puhul tegeleb riigivõim klassikalise nõiajahiga. Ebasümpaatia Kenderi suhtes on tõlgitud kriminaalasja keelde. Kas prokurörid ka teavad, et on olemas kirjanikud Anthony Burgess, Irvine Welsh, William Burroughs, Vladimir Nabokov, Vladimir Sorokin, Bret Easton Ellis ja Henry Miller?

Raamatute põletamiseni on üksainus samm

Kõiki neid on tõlgitud ka eesti keelde, ent Kenderi protsessi valguses ärge neid igaks juhuks Avinurme raamatukogust laenutage! Muidu võite veel laenutatud raamatuga kellelegi silma jääda ning pole võimatu, et pärast tuleb aastaid kohtus tõestada, et te kaamel... vabandust, pedofiil ei ole.

Ajalugu näitab, et raamatu hukkamõistmisest on vaid üksainus samm raamatute põletamiseni. See käis ühtviisi hõlpsalt nii Hispaania inkvisitsioonil kui ka ühel teatud Euroopa režiimil, mida juhtis keegi Hitleri-nimeline mees.

Minu, lihtsa inimese jaoks on suurim müsteerium see, et õiguskaitseorganid ei algata kriminaalmenetlusi reaalsete inimeste surma- ja kadumisjuhtumite korral, küll aga väljamõeldud tegelaste suhtes toime pandud vägivalla korral.

Kuidas saab "avalik huvi" soosida väljamõeldud kuritegude uurimist tõeliste kuritegude uurimise asemel?

Loomulikult ei alustanud prokuratuur mingit menetlust ka politsei peadirektori Elmar Vaheri suhtes, kes piltlikult öeldes jäi vahele moosivargusega. Teadagi, mis lubatud Jupiterile... Ajakirjanduses oli juttu, et prokuratuur teadis asjast juba detsembris, aga enne kui Vabaerakond Vaheri jaanuari lõpus ette võttis, ei tulnud sealt piuksugi. Väga sandi mulje jätab. Kui see pole ringkäendus, siis mis on?

Kuidas saab olla, et niinimetatud avalik huvi on tegeleda "Untitled 12"-farsi, mitte reaalsete, traagiliste juhtumitega? Kriminaalmenetlus on ainus viis, kuidas politsei saab teostada kõiki erinevaid jälitustoiminguid. Miks seda ei tehta? Kas see on rumalus, laiskus, ükskõiksus, seanahavedamine või veel midagi?

Õiguskaitseorganite tegevuse prioriteedid vajavad ülimalt tõsist ja kriitilist analüüsi, kuna paljud juhtumid riivavad valusalt ühiskonna õiglustunnet. Vähemalt tundub nõnda siit Lõuna-Eestist vaadates.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised