NASA tegi kunagi uuringu, millest selgus, et kui esimeses klassis oli 95 protsenti lastest loova mõtlemisega, siis 12. klassi lõpus oli nendest samadest lastest loova mõtlemisega ainult 10 protsenti. Väga suur kukkumine, kuid just koolisüsteem ise ongi see, mis seda soosib.

Viimastel aastatel on üha enam räägitud vajadusest viia õppekavadesse ettevõtlusõpe, justkui aitaks see meie lastel saada tulevikus töövõtjate asemel tööandjateks. Suund on küll õige, kuid vaevalt aitab ühe õppeaine lisandumine õppekavasse kasvatada uusi ettevõtjaid, kes tulevikus meie riiki jõukamaks hakkavad tegema.

Paraku on koolisüsteem ise niimoodi üles ehitatud, et peame kedagi teist teenima. Olgu nendeks siis õpetajad, kellele on vaja kodutöö ära esitada, tähtajad, millest tuleb kinni pidada, või koolitunnid, kuhu peab jõudma minuti täpsusega. Kõik see soosib juba eos mõtlemist, et peame kellegi teise jaoks õigeks ajaks midagi ära tegema. Mõelge, mis saab, kui laps 12 aastat järjest niimoodi mõtleb!

Mõnisada aastat tagasi arvati, et inimaju on enda struktuurilt muutumatu – et sellisena, nagu me sündides oleme, me ka sureme. Praeguseks on arvukad teadustööd tõestanud, et aju on "plastiline" – et enda mõtlemist saab treenida, ning et mida rohkem me ühtemoodi mõtleme, olgu siis teadlikult või alateadlikult, seda enam hakkame me sedamoodi ka käituma.

Koolisüsteem, kus on vaja pidevalt kellegi teise käsu peale joosta, vormib meie aju selliseks, et kui kooli lõpetame, siis olemegi niimoodi harjunud.

Ma ei ütle, et kool on halb, aga süsteem vajab muutmist. Viimase 200 aasta jooksul on ajastud, mõtteviisid ja töökorraldus muutunud palju rohkem kui koolisüsteem. Vaja on rohkem loovust ja vähem konkurentsi.

Kas olete juhtunud külastama ülikooli sessi ajal? Seal on palju endassetõmbunud, ebakindlaid ja kohati isegi vihaseid õpilasi. See on tingitud hoiakust, et kui sa eksamit tehtud ei saa, ei kõlba sa mitte kuskile. Selline mõtteviis tapab igasuguse loovuse.

Ka maailma rikkaim inimene jättis ülikooli pooleli, et oma äri üles ehitada.