Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: mees, kellele tegin tühise heateo, otsis mind üles ja tänas kommikarbiga

 (36)

Naisteka viies kirbuturg
Foto on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Olen kohanud elus palju inimesi, kes teevad oma heasüdamlikkusega minugi südame soojaks. Enamasti on need mu sõbrad, kuid vahel juhtub ka võõras inimene mõne heateo tegema. Eestlased on sellistel puhkudel muidugi kohmetud - et kuidas seda heategu nüüd tasuda või kuidas tänada ja puha, nii et olen näinud ka inimesi, kes püüavad oma häätegusid hoopis salaja, varjatult teha.

Hiljuti üllatas mind aga viis, kuidas võõras inimene nägi vaeva, et väljendada oma tänu tühise liigutuse eest. Ma ütlen ausalt: ma ei oleks vist hakanud sellise teo eest suurt tasumisvaeva nägema.

Mul tuleb kõigepealt meelde üks vastupidine lugu mu lapsepõlvest: leidsin kord bussist kellegi rahakoti, kus oli dokument sees. Noores taasiseseisvunud Eestis veel Facebooki ei kasutatud, mobiiltelefone samuti mitte. Igatahes ostustasime sõbrannaga rahakoti omanikule koju kätte viia. Pika loo lühike kokkuvõte kõlab nii, et nägime palju vaeva, kuid ei saanud vastu isegi siirast tänu.

Seda toredam tundus lugu, mis juhtus mõned päevad tagasi. Sõitsime kolleegiga ratastega koju, kui ta järsku ütles, et nägi maas lebamas kellegi pangakaarti. Ta sõitis tagasi, korjas selle üles ja muretses, kuhu selle viima peaks. Pakkusin, et viin selle kohalikku poodi, et küllap omanik selle sealt kätte saab.

Seotud lood:

Nii tegingi. Müüja võttis kaardi kenasti vastu ja mainist, et vist isegi teab nägupidi kaardi omanikku. Mina läksin oma teed ja unustasin kogu loo.

Loe veel

Päev või paar hiljem sain aga üllatuse osaliseks. Istusin sõpradega raamatukogus, kui sisse astus võõras mees ja küsis mind nimepidi. Sain temalt tänutäheks kommikarbi ja tänusõnad. Olin igatahes väga üllatunud, sest kuigi alevik, kus elame, on pisike, ei olnud mind leida ilmselt väga lihtne. Igatahes pidi selleks vaeva nägema.

Kuidagi, ilmselt poemüüja või mõne külaelaniku abiga, oli ta mu aadressi leidnud, käinud kodus, saanud teada, et olen raamatukogus, ja lõpuks sinna tulnud.

Kommikarpi väärinuks muidugi üldse mu kolleeg: mina maaslebavat kaarti ei märganudki. Maiasmokana panin pooled kommid siiski sõpradega ise nahka ja pooled jätsin leidjale. Aga tunne oli hirmus hea, et keegi nii südamest tänab.

Seda lugu meenutades mõtlen, et mõnikord sünnib halbadest asjadest hoopis midagi head. Kogu aeg rahakoti vahel olev pangakaart ei tekita mingeid emotsioone, aga selle leidmine pärast kaotamist teeb ilmselt väga rõõmsaks. Väikse liigutuse eest suursuguselt tänatud saamine annab indu ja tahet olla ikka teiste suhtes hooliv ja tähelepanelik.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised