Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: lugu raha kogumisest meie koolides meenutab mulle enda kooliteed Siberis

 (23)

Kodutud Linnahalli juures
Foto on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Lugu koolides kogutavatest annetustest meenutab mulle enda kooliteed Siberimaal. Vihikuid ei olnud kusagilt osta, raha oli üldse vähestel, aga koolikohustus oli kõigil. Kes tõi kopikad tühjaks jäänud tikutopsis, kes rätikunutsakus. Kellel oli oidu ja ajalehepaberit, voltis sellest rahakoti – eestlastele saatsid sugulased panderolliga vanu ajalehti, et neid kodumaal toimuvaga kursis hoida.

Kool tellis vihikud ja sealt me vihikud välja ostsime. Kellel raha üldse ei olnud, need olid küla peal ikka teada ja said külanõukogu kaudu toetust. Rahastajad olid kolhoos, linavabrik ja kirsasäärikute õmblemise töökoda. Kui aeg meile vanust juurde seadis, siis hakkas kool ise ka teenima.

Neljandast klassist alates oli koolilastel kohustus metsas puid langetada ning oma koolimaja kütmise tarvis neid tükeldada ja virnastada. Edaspidi said kõik jõukamaks, aga koolilastel läks koolitarvete ostmiseks ikka raha vaja. Niisis oli seitsmeklassilise kooli vanemate õpilaste kohustus töötada sügisel kolhoosi põldudel linavihkude kokkukorjamisel ja kuhjadesse virnastamisel.

See oli tulus töö. Selle raha eest osteti koolile suusad. Kehalise kasvatuse tunnis sai siis suusatada. Suuski sai ka koju laenutada. Neid laenutas õpetaja küll valikuliselt, aga valik langes ikka suusaspordi huviliste kasuks. Veel osteti koolile klaver.

Tagantjärele mõeldes andis selline töökoormus koolis võimaluse tööprotsess selgeks saada ja sellest oli hilisemas elus palju kasu.

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare