Lugeja: lapsesaamine on nüri abielu algus

Ma tahaksin saada last, aga rasedaks jääda ja sünnitada väga ei tahaks. Rasedusega kaasnevad igasugused valud, mida ma eriti kogeda ei ihka. Last lapsendad ka ei tahaks, kannatan pigem need suured valud ära.

Meestel veab, et nemad ei pea lapsi sünnitama. Rasedusega hakkab keha muutuma ja pärast sünnitust ei pruugi kõik endine olla. Paljud võitlevad rasedusjärgsete ülekilodega ja venitusarmidega ning kõht võib ikkagi lotti jääda.

Üks asi on keha muutus, aga raseduse ajal hakkavad hormoonid möllama ja võib tekkida ka rasedusjärgne depressioon. Tulemuseks on tülid elukaaslasega, halvimal juhul isegi lahkuminek.

Lapse saamine on pöördumatu. Elu pärast lapse sündi on teistsugune, tuleb ennast pühendada lapsele. Ei saa enam nii tihti väljas käia ja ka mees hakkab naist teise pilguga vaatama. Elu läheb tüüpilise abielu rada pidi. Naine on kodukana, koristab ja teeb süüa ning mees rügab tööd, et peret ära elatada. Tavaliselt kaob paaride vahel kirg ning nad kasvavad lahku. Jäädakse küll koguks eluks laste pärast kokku, aga ei mees ega naine pole õnnelik.

Kindlasti pole selles süüdi laps, aga nii see pereelu tavaliselt paraku kulgeb. Tahaksin oma elu teisiti elada, aga ma ei tea, mida peaks tegema teisiti kui näiteks minu vanemad. Ma ei tea kedagi, kellest eeskuju võtta, sest pole näinud abielupaari, kelle vahel on kirge ka pärast 20 eluaastat.