Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja kehalisest kasvatusest: kaalusin neljandas klassis 84 kilo, sellised lapsed vajavad individuaalset lähenemist

 (14)

Lugeja kehalisest kasvatusest: kaalusin neljandas klassis 84 kilo, sellised lapsed vajavad individuaalset lähenemist
Kehalise kasvatuse tundFoto: Raivo Tasso

"Uue õppekava idee pole iseenesest halb: hindamise aluseks võetakse lapse või nooruki areng. Kui kõvasti tulemuse paranemise nimel pingutada, on areng vältimatu ning kes tahab, saab sellega hakkama. Plaani nõrk koht peitub aga hindamises. Jutt sellest, et tulevikus pole tulemus hindamise alus, ei kõlba kuhugi," kirjutab EPLi sporditoimetuse juht Peep Pahv. Samal teemal ja omale kogemustele tuginedes jagab arvamust ka Delfi lugeja.

Elu jooksul mitut moodi spordiga kokku puutunud: VTK normid koolis, ülikoolis kohustuslikud suusa- ja staadioniringid, üle kitse hüppamine ja poomil turnimine ja köit mööda ülesronimine hinde peale jne.

Olin eelpuberteedil räigelt ülekaaluline (84 kilo neljandas klassis), kõik hinded viied, kehaline pandi halastusest 4, kuna ma polnud ühtki normi suuteline täitma. Pubekana hakkasin nn titekilodest välja kasvama.

Kooli tuli sõudetreener, kes kutsus mind trenni. Oi, ma olin rõõmus! Ometi keegi märkas mind mu rasvakihi all! Algul oli väga raske. 6 korda nädalas trennid - üldfüüsiline, sörkjooks, jalgpalimäng liival ja lumel, korvpall, ujumine, sõudetehnika nö kuival maal vastavas basseinis. Suvel muidugi laagrid ja võistlused, talvel suusalaager Pühajärvel.

Selgus, et ega minust võistlussportlast ikka ei saa, tegin kõik kaasa rohkem esteetilistel põhujstel (meeldis jõgi, meeldis sõuda, meeldisid sõudepoisid). Võhma ei olnud ega tulnud, aga sõudedistantsid nõuavad vastupidavust. Treener nägi, et minust Nõukogude Liidu tšempionit ei tule ja ei pööranud mulle enam tähelepanu, ega ma nii väga tahtnud ka.

Loe veel

Seotud lood:

Sain vähemalt spordist maigu suhu ja kilosid alla. Õudusunenäod on pärit ajast, kui olin kurioosselt paks ja mind sunniti tegema asju, milleks keha polnud ilmselt suuteline. Teised kõrval narrisid, et "näe, peki jookseb", või "rase, lase edasi".

Tahan öelda, et just selliste nn ebatavaliste laste hindamine ja aitamine vajab individuaalet lähenemist. Võib-olla koos õpetajaga, teistest lastest eraldi teha üldfüüsilist, kerget sörki, hüppenööriga hüpata jne. Ning kiita last, et ta pingutas, mitte panna hinne "2", et laps ei täitnud normi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised