Lugeja: imemata jäänud tolmu lugu ehk kuidas masinamüüjad kunagi kohale ei jõudnud

Eks summad on ka piisavalt suured, et mõni euro maksva tomatikilo müüja selliseid pingutusi teeks ja ega me seda temalt ootagi. Selge on see, et kellelgi on ikka isu tomatite järele, küll need lõpuks müüdud saab. Auto hinnaga tolmuimeja on aga veidi teine asi.

Tunnistan ausalt, et masinat, mis peaaegu ise kodutööd ära teeb, pole mina oma ihusilmaga näinud. Mitte, et ma poleks tahtnud. Ise pole küll uurima hakanud, aga pakutud võimalusest olen kinni haaranud küll. Paraku pakkumiseks see vaid jäigi.

Esimene võimalus oma elu kordi kergemaks teha avanes mulle oma kolm-neli aastat tagasi. Meeldiv naisterahvast tutvustas telefonis toodet. Hästi tutvustas, seda peab tunnistama. Ometi polnud ma esialgu nõus töömehi masinaga oma koju laskma. Ma olen vist pisut iganenud arusaamadega inimene. Teades, et sellise atribuutika ostmine käib mulle üle jõu, oli kuidagi piinlik lasta inimesi oma sodi koristama. Ikkagi nende tööaeg, rääkimata jõuvarude kulust. Ja pole just meeldiv kõige selle rabelemise peale neid tühjalt tagasi saata. Veenev naishääl telefonis aga oli teisel arvamusel. Sujuvalt tehti mulle selgeks, et nende jaoks on eelkõige tähtis toote tutvustamine, mitte müük. Nii ma siis nõusse jäingi. Aja leidmisega oli pisut probleeme, no ei tahtnud nad peale tavalist tööaega tulla. Lõpuks saime siiski sellegi paika - küsisin ise töölt varem ära.

Ja nii ma siis istusin ja ootasin. Tegin kohvigi valmis. Olgu siis seegi tasuta töö eest. Paraku kedagi ei tulnud. Ma ei saa öelda, et see mind häirinud oleks. Pigem hingasin kergendatult. Nädalavahetusel puhastasin vaiba ise ära.

Täpselt aasta oli vaikus. Mäletan seda hästi, sest tegemist oli minu sünnipäevanädalaga. Ja siis tuli taas telefonikõne. Asi ise ajas naerma. Püüdsin pakkumisest loobuda, põhjendades, et aasta ootamist on ikka pisut pikk aeg. See vabanduste laviin, mis telefonist tulvas, ületas igasuguse näitlejameisterlikuse.

Ka seekord räägiti mind ära. Selle vahega, et poisid pidid tulema siiski peale minu tööpäeva lõppu. Ja nii ma neid siis ootasin, kohvi enam ei teinud. Hea ka, kann kohvi üksi õhtul ära juua pole just hea mõte. Paar tundi hiljem helises telefon. Asi seegi, mingisugunegi viisakus. Noormees seletas hädisel häälel, et otsib juba kaks tundi minu kodutänavat. No jah, kui GPSi ei raatsita osta, siis oleks ju keegi võinud noorele inimesele selgitada, et Vana Tartu mnt on Tallinnast võimatu leida. Suunasin siin inimese õigele teel. Paraku laiale teele ta seekord ei läinud, Mõigust helistas ta uuesti, teatas, et leidis küll maantee üles, aga edasi siiski vist ei sõida. Olin temaga täitsa päri. Pisut raske oleks eemal viibivale elukaaslasele olnud seletada, et miks võõrad mehed öösel minu korterit koristavad.

Järgmise pakkumiseni kulus vaid kolm kuud. Paraku selleks ajaks oli mul kogu sellest firmast kujunenud oma arvamus ja nii ma nad pikalt saatsin. Ei saa öelda, et väga viisakalt, pigem otse ja omadega.

Samas, midagi positiivset on mul selle imeviguri kohta öelda küll. Mu sõbranna kasutab nende “teenust” paar korda aastas. Silmagi pilgutamata ja südametunnistuse piinadeta. Ja on vägagi rahul. Ainus tingimus, masinaga olgu ikka musklis mehed kaasas. Ei, mitte vaid seepärast, et ilus vaadata. Töö ise olevat ikkagi konti murdev ja tulemuste saavutamiseks vaja mehe rammu. Kuna sõbranna mees pole aga nõus kodutöid tegema hakkama, kasutabki too lihtsamat ja mugavamat võimalust.

Mainimata ei saa ka jätta, et mul on sugulane. Inimene, kes ei oska "ei" öelda. Nagu aimata võite, on tema see vaene õnnetu, kel tolmuimeja raske raha eest koju ostetud. Ega ta nurise. Masin olevat aus. Aga kõiki neid imevidinaid, mis tollega kaasa käivad, pole ta elus kasutanud. Liiga keeruline ja aeganõudev. Vähemalt on tal uhke tunne sellega mööda tube vurada, maksab ju masin rohkem kui ta igapäevane sõiduriist.