Lapsevanem: miks tänapäeval ei saa koolis individuaalselt, õiglaselt ja objektiivselt hinnata?

 (12)

Tahvel 8VK03AUG11A8
Mitteeristuval hindamisel on nii pooldajaid kui vastaseidFoto: Vallo Kruuser

Eelmise nädala lõpus tuli uudis, et Tartu koolidirektorid tahavad loovainete hindamise lõpetada ja kehtestada nendes ainetes mitteeristav hindamine. Ühe Delfi lugeja arvates ei saa selles küsimuses ühiselt õigeid ja valesid vastuseid olla, kuid koolis võiks nendes ainetes läheneda personaalsemalt.

Hindamine on oma olemuselt alati eristav - võrreldakse mingeid kriteeriumeid, tasemeid, oskusi, teadmisi jne. Isegi arvestuse saamiseks on mingit tingimust vaja, näiteks: tunnis kohaloleku kordade arv, valmis tööde arv vms. Igatahes on selline arvestuslik lähenemine ikkagi hindamine, kuigi leebem variant. Vastasel juhul (kõik saavad niikuinii A kirja) võiks need tunnid üldse ära jätta. Milleks pingutada. Samas annab see võimalus mitte pingutada (neis ainetes) ja kasutada aega millekski muuks. Abiks ikka.

Sellega olen nõus, et kõik ei ole kunstnikud-lauljad-sportlased, aga madalama taseme suudavad kõik ära teha või algtõed käsitöö võtetes selgeks saada. Motivatsioon aru saada tead saada, osata peab jääma. Võib arvestada lihtsalt, et võimekamad saaks väljakutseid tunnis, et areneda veel paremaks ja nõrgemad jõukohaseid ülesandeid, et motivatsioon tunnis käia ei kaoks.

Igatahes paljukirutud Nõuka ajal suutis mu käsitööõpetaja aru saada, et heegeldamine-kudumine-õmblemine pole mulle üldse huvipakkuv. Kui teised tegid endale sokke, tegin mina nukule, sest töövõtted pidin ma selgeks saama. Hindas mind ikka töö korrektsuse ja vigadeta kudumise eest, mitte soki suuruse eest. Nii oli kõigil käsitööprogrammi ülesannetega. Kes suutis ja huvi oli, tegi keerulisema, kes ei, see lihtsama. Sama oli ka laulmises. Viisi ma ei pea, aga sõnad olid alati peas ja teadsin teooriat. Hinne oli 4-5. Lihtsalt ma ei pidanud viisi. Need, kes käisid muusikakoolis või kooli kooris, said viied niikuinii.

Loe veel

Seotud lood:

Üks tüdruk lonkas kergelt, temal arvestas kehalise õpetaja hinde nii, et meie jooksmise hinne kolm, oli tema viis, sest ta tegi kaasa oma võimete piires ja püüdis. Mis aga tänapäeval toimub koolis, et ei saa individuaalselt, õiglaselt, objektiivselt hinnata?

Mu tütar ka ei tundnud huvi käsitöö vastu. Palus üle viia end poiste tööõpetusse. Lubati, vanema nõusolekul. Tema ja veel neli klassiõde tegid põhikoolis linnumaju, lillepostamente jne. Samuti ma tean vastupidist juhtumit: noormehel oli naiste käsitöö vastu huvi. Ka niipidi sai.

Siin õigeid ja valesid otsuseid ilmselt polegi. Pooldajaid on mõlemas leeris.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised