Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kutsekooli õpetaja: kutsekool ei ole gümnaasiumi vaene sugulane!

 (12)

Kutsemeisterlikkuse võistlused
Kutsemeisterlikkuse võistlused, pilt on illustratiivneFoto: Karli Saul

Haridusminister Mailis Reps tegi eelmisel nädalal ettepaneku, et õpilased, kes lõpetavad põhikooli keskmise hindega, mis on madalam kui 3,75, peaksid minema õppima kutsekooli. Tegelikkuses võib sellise sunniviisilise suunamisega minu hinnangul teha kahju madalama õppeedukusega noortele ja ka kutseõppeasutustele. Eelarvamus nagu kutsekoolis õppimine oleks tingimata gümnaasiumist lihtsam, on kindlasti vale. Lisan oma targutuse õigustuseks, et olen töötanudühes Tallinna kutsekoolis õpetajana, rühmajuhatajana ja projektijuhina kokku viis aastat.

Kutsekooli satub esimesele kursusele tõepoolest palju madalama võimekuse ja õpimotivatsiooniga õpilasi, aga nad kukuvad sealt ka ruttu välja. Alati on mingi osa neid, kes loodavad kutse saada ilma pingutamata või on neid ametit õppima suunanud vanemad ja õpetajad, kes samuti ekslikult uskunud, et kui pea väga ei jaga, siis ameti õppimisega saab ehk ikka hakkama.

Kutsekoolis saavad hakkama siiski võimekad õpilased, kes on sinna tulnud vabal valikul ning kellel on ka reaalne huvi õpitava eriala vastu. Kui "naelte löömist" on õppima sattunud inimene, kes valemite päheõppimisest väga ei huvitu, aga käeline tegevus ka väga ei edene, on asi kahekordselt metsas. Need, kes lähevad sinna õppima lootusega, et saavad tunnistuse lihtsamalt, peavad tihtipeale pettuma.

Seotud lood:

Omandada tuleb üldained ja eriala

Esiteks ei ole kõik võimelised omandama samaaegselt üldharidusaineid ja erialaaineid. Kutsekeskhariduse omandamine on oma loomult kindlasti palju mitmekülgsem, ained vahelduvad kiiremini, sisu on surutud kompaktsemaks. Lõputunnistuse saamiseks ei piisa vaid õigetest vastustest kontrolltöös ning ühest punktist riigieksamil. Õpitut tuleb juba enne lõpetamist rakendada praktikatel ka reaalses tööolukorras. Praktikakoht tuleb tihtipeale ise leida ja sinna kandideerida. Praktikandilt eeldatakse sageli kiiret kohanemist ja mõõdetavaid töötulemusi, kogu praktika tuleb korrektselt dokumenteerida ja hiljem praktikaaruannet kaitsta. Kindlasti ei ole see kõik üldharidusest lihtsam valik.

Loe veel

Teiseks nõuab põhikoolijärgne spetsialiseerumine noorelt kindlat huvi mõne valdkonna vastu ning head eneseanalüüsi võimet. Edukad lõpetajad on pigem need, kes astuvad sisse juba mõningaste eelteadmistega ja on mõne eriala puhul kodus või huvitegevusena ka ise veidi katsetanud. Kutseharidusse õppima asumine nõuab ka üleüldist suuremat täiskasvanulikkust. Paljudel põhikooli just lõpetanud noortel on alguses raske harjuda sellega, et muidu kõikidele koolidele kehtestaud viis vaheaega kutsekoolis ei kehti. Seal puhatakse enamasti vaid jõulude ajal ja suvel. Kuna aineid on vaja omandada palju ja kiiresti, lisaks jõuda kolme aastaga läbida mahukas praktika, on ühe kutseõppuri koolipäev tihtipeale ka gümnaasiumiõpilase omast pikem. Õppematerjalide kättesaadavus on gümnaasiumiga võrreldes keerukam, kuna kõigis ainetes õpikut tihtipeale polegi, toetutakse õpetaja koostatud materjalidele. Erialaaineid annavad sageli oma valdkonna praktikud, kes käivad tunde andmas vaid kindlatel päevadel ning pole konsultatsioonideks igal ajal kättesaadavad. See kõik loob olukorra, kus edukaks kooli lõpetamiseks tuleb olla kiire ja iseseisev õppija, kohati ülikooliga samaväärsel tasemel.

Vältida tuleb vastandamist

Kutsehariduse sisust ja eelistest teatakse sellest väljaspool vähe. Hoolimata kõigest, jääb mulje, et kutseharidus on mõnes mõttes ikkagi vaeslaps ja sinna õppima minek peaks olema plaan B, kui mujale sisse ei saa või võimekust ei jagu. Tegelikkuses jääb õpiraskustega noor hätta ka kutsekoolis. Vahet pole, mis saab konkreetseks numbriliseks väärtuseks, kutsekooli või gümnaasiumi mineku määramine keskmise hinde alusel teeb igal juhul kutseõppest vähemväärtusliku variandi. Selline piirang hirmutab eemale heade hinnetega õppureid, sest keegi ei taha ju vabatahtlikult minna sinna, kuhu teisi madalamate tulemuste tõttu sundvalikuna saadetakse. Kui kutsekooli saata madala õppeedukusega noor, kes seal hakkama ei saa, võtab see ka temalt huvi õppida. Kui lävendi seadmist hindega 3,75 on põhjendatud sellega, et just niisugusest õppeedukusest madalamalt kiputakse koolist välja langema, siis kutseharidus ei peaks olema see, kelle arvelt gümnaasiumite väljalangevuse statistikat parandada. Mida see teeb kutseõppes väljalangevusega? Äkki oleks siinkohal mõistlik vaadata haridussüsteemi tervikuna?

Eesti hariduse igakülgseks arendamiseks peaks üldhariduse ja kutsehariduse vastandamist vältima, tugevdama põhiharidust ning sealset karjääriõpet. Erivajadustega ja madala õppeedukusega õpilastele on ka kutsehariduses juba olemas programmid, mis neil lihtsamalt mõne eriala omandada võimaldavad. Kes sinna täpselt minema peavad, võiks jääda noore enda, tema vanemate, õpetajate ning kooli personali koostöös otsustada. Riiklikult sunniviisiline kutseharidusse suunamine vaid alavääristab kutseharidust, mis tegelikkuses vääriks hoopis senisest rohkem esiletõstmist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised