Koolide edetabelist ehk kuidas võrrelda siga ja kägu

Huvitas mindki, kuidas on lugu meie keskharitusega tegelikult. On seal ikka iga arv iseenda eest või näitab hoopis kübarast väljavõlutud jänkusid. Tunnistan, et päringuid tegin vaid ühe (see tuleb tagapool ka välja), muus lähtusin ettesöödetust. Samuti ei kuulu ma ühtegi võimutsevasse või võimuihaldavasse jõuku ega ole ka vabamüürlane, ehkki mõnelgi juhul võiks just neistlähtuvaid vandenõusid vaevata välja haududa.

Sihtasutise Innove (hõlmates täna ka Riiklikku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskust ehk Eksamikeskust) kokkuvõttelehel 2012. aasta riigieksamite kohta on märgitud, et eestikeelsetele koolidele on ainsa õppeainena kohustuslik olnud eesti keel, ülejäänud on n-ö vabalt valitavad (täpsustan: ettenähtud hulga piires). Mainitakse ka olulist tõika, et eksamieelistused aastati kõiguvad. Viimasest võib järeldada aga oi kui palju.

Enne võimalikke "vandenõusid" aga tuleks talutavalt selge pilt kujundada hinnatutest ning võrreldavatest. Et kas pole äkki tegu lähiminevikust meenuvate näidiskolhooside ja -sovhoosidega, mis andsid suurepärase võimaluse unistada kuristiku serval kõlkuvast vastikust võistlejast möödumisest.

Millised siis on oma koostiselt ning sellest tulenevalt ka võimalustelt nii meie keskkoolid kui ka keeltsolkivad gümnaasiumid, lütseumid ja kolledžid? Mõnel on võimalus valida õpilasi ehk võrreldavaid ainult sadade viieliste seast, mõnele jääb nauding valida ülejäänute hulgast ja mõni peab olema õnnelik kui Mõhk ja Tölpa suvatsevad metsast tulla oma nime kirja panema. Seega jaotuvad võrreldavad ehk õpilaskogukonnad sisuliselt kolme rühma: erikoolid, poolerikoolid ja tavakoolid. Ette on selge, et Tölpa jääb Tölpaks, sõltumata sellest, kas teda õpetab teeneline Lauri Leesi või endise külakooliõpetajana mina. Nagu seegi, et 100-palliline kuskilt metsakolkakoolist on seda ka sõltumata oma koolist ja õpetajatest. Ja tipuga on see nii olnud läbi aja nii meil kui ka mujal.

Piltlikult kujutab tänane erikool spordikooli, kuhu valitakse teistest koolidest koor ning siis lõssikoolidega võisteldes vaadatakse kaotanud könnidele põlastavalt alla.

Tallinna reaalkoolis (kasutan meeleldi uut õigekirjasoovitust) on üheks põhisuunaaineks juba nime järgi matemaatika, selles ollakse ka liiduvabariigis parim. Nende 95 eksamiteinust kehvim on 52 palli (see tulemus on parem ka tootsilikust "kui jõuan, teen poole"), kuid tunduvalt ilmekamalt näitab reaalkooli kõrget taset tõik, et järgkeskmisest (e mediaanist) ülespoole jääv edukam pool jääb 11 palli piiresse, pisut kisub niigi kena keskmist alla aga 37 pallile jaotuv edutum pool.

Tallinna 37. keskkooli 6 õpilase tulemused aga kõiguvad vahemikus 8-36. Ei oska öelda, olid need juhuslikud või valitult paremad või kehvemad. Üks põhjus on aga kindlasti selles, et reaalkooli valitakse just viieliste seast, 37. keskkool aga peab leppima nendega, kes isegi kolmeliste sekka mujale ei "mahu", piisab ka põhikoolist läbivedamisest. Kümned kolkakoolid on ehk õnnelikumaski olukorras, sest lisaks nii- ja naasugustele leidub sääl ka paar-kolm helgema peaga poissi-tüdrukut.

Kas on aga võimalust tulemustega sahkerdada, kui kõik on nii erapooletu ja ettemääratud? Tuleb välja, et vägagi. Piisab vaid liigutada aju ning tugevamates ainetes antakse endast kõik, kehvemates aga suunatakse tulemust nõiduma piirmäära rahuldav paremik. Paljudest toon vaid paar näidet.

Kui eesti keeles on eksami teinud Prantsuse lütseumis 56 ja Inglise kolledžis 37 õpilast, siis bioloogias vaid vastavalt 8 ja 6. Et eeldatavalt ollakse neis koolides tugevad keeltes, ei vaidlusta keegi. Nii on ka säälne tulemus vastav ehk tipptasemel. Ent seda kõrget kohta on vaja kuidagi hoida ka mittekeeleainetes. Selleks näibki, et neis koolides tehti eelnevalt valik, et eksami teeks vaid bioloogias paremad. Ja milline on tulemus? Nagu tellitud! Kui Tallinna reaalkool oma 30 eksamiteinuga suutis välja pigistada keskmiselt 83,5 palli (kehvim 62, parim 95), siis Prantsuse lütseum oma valitud paremikuga 84,9 ja Inglise kolledž koguni 85,8 (kehvim 80). Samuti oli kolledžil hälve unistustelähine 4,5%, reaalkoolil 8,6%. Järgkeskmine oli seejuures kõigil 86. Ent küsimuseks jääb, kuidas oleks eksami teinud ülejäänud "õige" valiku teinud "prantslased" ja "inglased". Pimesi ei saa ju väita sedagi, et kindlasti mitte paremini. Aga "vandenõul" on seeme olemas.
Sama nippi on Inglise kolledž pinnalpüsimiseks kasutanud ka keemias. Gustav Adolfi gümnaasium riskis 84 eksamilesaadetu seas ka erikoolidest kehvima 45 palliga, ent palle kokku tuli 90,5. Julgelt on keemiarindel võidelnud ka väed Reaalkoolist (57) 90,3 palli ja Hugo Treffneri gümnaasiumist (69) 85,2 palliga. Inglise kolledž jäi oma 83,8 palliga neist vaid napilt maha, seda aga tänu taas valitud 9 rasvasele rinnale.

Mõtlema pani ka tõik, et nii mõnigi on eksamil suutnud saavutada tervelt 0 palli. Minu päringule vastati ühest koolist, et selline õpilane nende keskkoolis diplomit küll ei saanud. Aga kuidas on lugu nendega, kelle taset näitavad 6, 8, 10 jne kuni 20 palli? Nimelt on just 20 palli see piir, millest allapoole "justnagu" poleks eksamiga maha saanud. Omaette küsimus on muidugi see, kas peab selliseks alampiiriks olema just 20 palli ning miks peab lõpetanu üldse nii vähe teadma, aga eks ministeeriumi näitajamängud ole ka omaette "väärtus".

Siiski küsimus läbisaanutest ehk keskkooli lõpetanutest jääb, sest matemaatikas jäi 20 pallile alla 197 ja maateaduses 70 "lõpetanut", kamaluga lisa veel teisteski ainetes. Ning kindlasti polnud need ühed ja samad õpilased. Statistikaameti aastakiri aga kuulutab must-valgel, et keskkooli mittelõpetanute hulk viimastel aastatel kõigub ainult poolesaja ümber. See sunnib jällegi järeldama, et keskkooli lõpetamiseks piisab lisaks lahutamise mittetundmisele ka liitmise mitteoskamisest.
Kellele ja milleks seda praaki on klassist klassi vaja toota, peaks vist küsima juba ministrilt ehk Aaviksoo Jaagult endalt. Kui ainult tema vastus ise oleks väärt enamat kui niigi alaväärtustatud 20 palli.

Erilise kõikumisega torkab silma Lasnamäe gümnaasium, kus eksameid tegi nii 100-palliline kui ka 6-palliline. Võime me aga selle näite põhjal kohe seinast seina pendeldades väita, et kool ise on hea või halb või on seda õpetaja(d)? Ei seda ega teist! Vastandus parem:halvem ei peaks meie koolide ja õpetajate suhtes üldse tulema kõne alla. Ise pean sobivaimaks Sultsi Märdi hinnangut, et koolide edetabel näitab ennekõike koolidesse kogutud või kogunenud koorekihti, mitte koolide või õpetajate taset.

Heausklikuna ei tahaks ma mitte uskuda, et ministeeriumis neid "pisiasju" ei teata. Milleks on aga siis vaja ikkagi rõhuda kõige paremale, paremale jne kuni mõttetuni välja? Järjekordse vandenõuna lööb pähe, et veel kümnete keskkoolide ründamiseks. Ja nüüd juba lastevanemate endi poolt, sest ega nemad ju neid arve ei lahka, ning kui meie koolides ei õpetata ka loogikat, siis jäädaksegi uskuma pigem esimesena ettesokutatud ministeeriumile soodsamat üldpilti.
Võimatuks ei saa pidada sedagi, et valmistatakse ette inimese alateadvust (just see on inimese teadmata tema otsustamiste aluseks!) järjekordsele maksahaagile. Näiteks, et palka hakatakse koolidele eraldama vastavalt edetabeli kohale ja tulemustele! See on vägagi usutav, sest 28-õpilaselise karja eelistamine 12-15-õpilaselistele mitmerühmalistele pisiklassidele rahaeraldamisel on juba teostumas või teostunud. On ju inimese rumalus piiritu, eriti kui see toetub kõrgemale ametipalgale.

Kas järgmise õppeaasta kokkuvõte toimub nagu mõnele raskelt haigele "tervislikum", või nii nagu suhted on tegelikult, saame näha tõesti alles aasta pärast. Kuni aga võrreldakse siga ja kägu ainult sulgede põhjal, on vaieldamatult õigustatud ka rahvasuus leviv Jaagu ametinimetus - harimatusminister.