Klienditeenindaja: teed ebameeldivaid komplimente, jood sadade eurode eest, aga 50 senti selle kõige eest tipiks jätta on liiga palju?

 (177)

Viru tänav, vanalinn
Pilt on illustratiivneFoto: Priit Simson

Olen teenindustööd teinud kahes erinevas kohvikus nüüdseks kokku natukene üle kahe aasta. Mul ei ole kindlat töö tegemise aega, see tähendab,et töötan nii hommikuti, lõunal kui ka õhtuti, nädala sees ja nädalavahetuseti. Kohtan sedasi päris erinevaid inimesi: kohvitajad, kes tahavad niisama tiksuda; lõunatajad, kes tahavad sekundiga oma toidu alla kugistada ja tööle naasta; õhtuseid pidutsejaid; laupäeva hommikuti pohmakaravijaid, pühapäeviti perekondasid. Kolleegidega arutades jõudsime lahkteele: mõne arvates on eestlased ikka jubedad matsid ja suhtuvad teenindajasse alandavalt, teiste arvates ei ole nagu viga, kõik on ühte moodi.

Suhtlemine on minimaalne

Teenindajana panen tähele, et eestlaste probleem on suhtlemises. "Tere! Kas saab teile kohe midagi juua pakkuda?" "Tere! Ma võtan ühe päevaprae veega" Kui küsin: "Kuidas maitses," saan ma vastuseks hoopis midagi muud, mitte seda mida ma küsisin. Tavaline on, "Jah, aitäh!" (mida ma sellest välja loen, kas sulle maitses siis või mitte?) või "Ma maksan kaardiga." Ma küsisin, kuidas sulle toit maitses, kas sa üldse kuulad ka, mida ma küsisin? Leia see 15 sekundit oma elust, et mulle vastus anda.

Tihti ei vaata klient teenindajale otsa, chatib telefonis või räägitakse oma vahel juttu. Saan aru, et olete välja tulnud ja teil on paljust rääkida, ma käin ka oma lähedastega väljas, ausalt. Leia see kümme sekundit, et mulle otsa vaadata, naeratada, tänada menüü eest ja öelda, et me vaatame veel hetke, enne kui tellime. Leia see 5 sekundit, et mulle hiljem otsa vaadata naeratada ja head päeva soovida. Kuna seda teevad vähesed inimesed, siis see tõesti tekitab hea tunde ja paneb naeratama. Ühesõnaga ma tunnen tihti, et suhtlusest jääb väheks.

Loe veel

Seotud lood:

Igapäevane on klientide isekus

Võtame näiteks õhtu, mil on terve terrass täis. See tähendab, et toidu ooteaeg on kuni tund ja ka jookidega läheb tavalisest kauem aega. Siiski saab need maksimaalselt 15 minuti jooksul ikkagi kätte. Siis on kliente, kes küsivad, kas nad ei saaks kiiremini. Misasja sa just praegu ütlesid (see on alati mõttes minu reageering)? Ma olen viisakalt osutanud kõigile teistele kohalviibijatele ja öelnud, et nad kõik on enne teid siis olnud ja ootavad ka oma toitu sarnaselt teile. Seejärel pööritatakse silmi, kuid enamasti nõustutakse. Või siis küsitakse kohe, et kas joogid saab kohe. Proovin jällegi viisakalt selgitada, et kuna on palju inimesi, siis läheb ka jookidega tavalisest kauem aega, kuid need jõuavad kindlasti kiiremini kui toit. Selle peale on tavaline vastus see, et aga me tellisime ju ainult õlled.

Sellisel hetkel ma mõtlen, et kuidas teie vanemad teid kasvatanud on, kas endal ei ole piinlik, et nii isekas ja pealetükkiv ollakse? Teaks ta vaid, et see kõrvallaud tellis minult just 5 erinevat kokteili, kakaod, kohvi, teed jne (terve see tšekk on tegemata veel), see vanapaar ei ole siiani oma espressosid saanud, nendel tüdrukutel on ammu siider otsas ja vaatavad mind nii januselt, letis on inimesed, kes tahavad maksta, serveerimisruumis on mu toidud, mis on vaja lauda tuua - KÕIK SAMAL AJAL. Ja sa küsid oma õllet KOHE...

Tahan rohkem, pane rohkem!

Või siis teine tavaline näide. On kliente, kes ütlevad, et "Pane rohkem!" Igasuguste toitude puhul: lase kokkadel natukene rohkem parmesani panna pastale, pange rohkem kastet, pange seda-toda rohkem. Tavaline on see siis, kui müün letist näiteks rumm-colat. Pakun, kas soovite suurt või väikest, ütleme, et ta valib suurema. Sel ajal, kui ma mensuuriga alkoholi kokteili sisse mõõdan, öeldakse "Pane rohkem!" Ma küsisin sinult kogust, sa valisid koguse välja ja tahad ikka rohkem? Ma siis palun juurde maksta, ainult sellisel juhul panen juurde. Kliendid ilmselt ei tea, et teenindajad maksavad inventuuri puudujäägid kinni oma palgast. Nii et EI! Meie kollektiivi arvelt sa küll ei joo. Sorri. Muidugi saab konsulteerida teenindajaga, kui midagi tahetakse lisada: klient tahab rohkem kanatiibu, selge, ma löön lisandi läbi ja kokad teevad hea meelega. Loogiline, et toitlustusasutused ei pane lihtsalt niisama suuremat portsjonit kui ette nähtud.

Ma ei julge väga katsetada ja uusi asju proovida

Toitudest veel nii palju, et iga koht on spetsialiseerunud üldiselt mingile oma asjale: headele kokteilidele või õlledele, burgeritele, või pannkookidele, kohvile jne. Sellega peaks klient arvestama, kuid olen täheldanud, et tihti eeldatakse, et kõik toidud on linna parimad. Sellist asja ei ole. Üldiselt on igal kohal on oma selline tõeline hitt, mingisugune hea ja väga populaarne toit, mis reaalselt maitseb kõigile ja mida võiks kindlasti proovida. Teenindajana soovitan seda inimestele iga päev, seda tullakse just meie juurde sööma, sest see maitseb väga hästi. Tulevad kliendid, kes ei suuda otsustada. Ma pakun lahkelt abi, et kas teile võib midagi soovitada, praadidest soovitan seda ja salatitest on see väga populaarne ja siis klient valib midagi muud ja pettub. Usalda teenindajat, ta teab, mis maitseb suurele osale klientidele, ta seletab sulle, kuidas see on valmistatud ja mis koostisosad seal on jne. Kui suur on tõenäosus, et see sulle siis ei maitse? Selle näite idee seisneb selles, et eestlased kardavad vahel riskida, proovida uusi asju. Ei ma olen kuulnud seda, ma ei tea, ma ei ole seda kunagi proovinud. Ma arvan, et ma võtan nagu ikka jne.

Nu što eta takoje?

Soomlastest veel nii palju, et kui soomlased on seltskonnaga ja tarbivad alkoholi, siis nad on väga valjuhäälsed. Nende viga on tihti ka see, et nad eeldavad, et eestlased räägivad nendega soome keeles. Sarnane lugu on venelastega. Nad eeldavad, et teenindus on venekeelne, nad paluvad venekeelset menüüd. Kui sa teatad neile, et sa vene keeles ei räägi, siis nad pööritavad silmi, küsivad "No što eta takoje", nad on nagu paanikas, kui peavad teises keeles rääkima. Üldjuhul on neil selleks ka põhjust, sest ühtki teist keelt nad ei oskagi, täielik umbkeelsus, palju õnne!

Mäletan, kui mul oli venelaste laud, seal oli kaks noort neidu, kaks noort kutti ja üks vanem meesterahvas, kõik vene rahvusest, nooremad purssisid mõned sõnad eesti keeles, kuid vanem mees ei rääkinud midagi. Nad jõid ja sõid terve õhtu, järjekordselt olid nad tellinud hunniku erinevaid jooke ja mul päris täpselt ei olnud meeles, millisest laua nurgast üks või teine joogitellimus tuli, sest nad tellivad kõik segi läbi nagu metslased. Seisan siis mina kandikutäie jookidega laua ees ja ulatan jooke neile, kelle omad meeles olid. Vabandasin ja küsisin, et kellele oli see kokteil ja siis see vanem meesterahvas ütles vene keeles, et ma neid ei segaks. Mõtlesin, et kas see oli mingi nali? Aga ei, ta vaatas mind kurjalt ja vastust ma oma küsimusele ei saanudki.

Jäta 50 senti ja teenindaja on õnnelik

Teenindajana ei saa jätta rääkimata ka tipist. Tipikultuur on riigiti erinev, mõnes kohas on arvestatud jootraha juba arve sisse, kuid Eestis see nii ei ole. Kui rääkida meie põhjanaabritest, siis võin öelda, et väga-väga suur osa soomlastest jootraha ei jäta, kuigi arved on neil alati suured (praed, joogid, mitte üksik kohv). On reede õhtu. Inimesed on tulnud välja, et nautida head sööki, jooki, seltskonda. Ma näen päriselt ka vaeva, et teile joogid kiiresti teha, piilun teid kogu aeg, ehk te vajate midagi, uurin köögist, kaugel on teie laua toidud, kui te soovite, suhtlen teiega vabamalt, viskan mõne nalja jne. Te maksate (tihti kõik eraldi, ma jaman teie arvetega, see on tüütu, aga kuna te olete toredad, siis ma teen seda), lahkute ja kui ma kaante vahelt tühja tšeki leian, siis see on tõesti nukker.

Ma olen proovinud seda enda peas läbi mõelda, et miks inimesed tippi ei jäta. Üks variant: mul ei ole sularaha - kaardiga saab jätta 90% kohtadest, see ei ole vabandus. Teine variant: ma ei taha raha kulutada, teenindaja saab ju oma palga. Mina töötan miinimumi eest, sellele lisandub protsent müügi pealt ja jootraha. Jootraha jätmine viisakas, eriti juhul, kui teenindaja on terve õhtu teie lauale sööke ja jooke tassinud, naeratanud, tore olnud. Raha ei peagi raiskama. Ütleme, et lauas on 10 inimest. Iga ühe arve on seal 10-20 euro vahel. See teeb päris kopsaka summa. Kui teist iga üks jätaks 50 senti või 1 euro, siis oleks see juba selline sümboolne summakene teenindajale. Kas see on tõesti palju? Või mis on viga 35-40-aastastel 5-7-pealistel meeste seltskondadel, kes tulevad triiksärkide ja lipsudega, joovad kõvasti, arve ulatub sadadesse eurodesse, lisaks sellele tulevad nende poolt ebameeldivad vihjed ja kommentaarid.

Ebameeldivaid kliente on igast rahvusest (eestlasi kõige rohkem, sest me ju elame siin). Isiklikult ma eestlasi nii ebameeldivateks inimesteks ei peaks. On ikka toredaid kliente ka, kes teevad päeva rõõmsaks ja keda on lust teenindada. Ma usun, et iga noor inimene võiks elus korra töötada teenindajana. See annab super kogemuse. Õpid toime tulema erinevates ebameeldivates olukordades, näed, kui palju erinevaid inimesi on olemas. Mis aga peamine: oska ise olla hea klient!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised