Kiirabitöötaja blogi: seni, kuni minu assistendid “isa” peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi elunatukesi

 (334)

Kiirabitöötaja blogi: seni, kuni minu assistendid “isa” peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi elunatukesi
Delfi lugeja foto

Pea kolmkümmend aastat erakorralises meditsiinis on pikk aeg. Piisav selleks, et mõista, valu ei saa endale sisse korjata, sest siis ähvardab juba mõne aasta pärast hullumine. Aga seda valu on välimeditsiinis vahel kuhjaga ning hullem veel, teine kõrgharidus- sotsiaaltöö, mõjub sotsiaalse valu tajumisel pigem katalüsaatorina. Ja saab seda valu nii palju, et ta murrab ennast arsti enesekaitseks loodud kestast läbi ja siis sa põled. Häbiks pean tunnistama, et barjäär, mille olen enesekaitseks loonud on mul ka na õhuke. Seda põlemist ei saa kustudada, kuid üks võimalus leevendust leida, on ta välja rääkida, aga nii, et pärast pahandusi ei tuleks.

See oli mõni päev enne jõulupühi. Valvekord oli kiirabis nii kui ikka, 8-10 tundi ratastel ja siis pool tundi baasis. Kella kahe ajal öösel tuli pisike paus. Ja siis kärgatas uuesti poole viie ajal- mees, kolmekümnendates - enesestmõistetavalt alkoholijoobes , on kukkunud pea katki ja vajab kiirabi. Küll on hea, et keegi kunagi ei kuule, millist sõnavara me kutsele sõites pruugime. Trükimusta see ei kannata, aga kui sa oled ennast mahamaandanud, suudad kutsel taas suu kõrvuni vedada ja lahke klienditeenindajana esineda ” Kuidas saaksime teile kasulikud olla??”.

Küla kuhu sõitsime oli tuttav ja majas elasid kodanikud, kellele võis pea kõigile kiirabi püsikliendikaardid väljastada. Enmik alkoholi kuritarvitajad alates kümnendast eluaastast kuni kuldsete kuuekümnendateni. Helistasime siis maja ette jõudes ja kutsusime kodaniku masinasse, et normaalses valguses ja puhastes tingimustes tema “pööning” üle vaadata. Telefonis vastas igatahes kodanik, kelle puhul oli selge tema müstilise kukkumise põhjus- täis nagu templi elevant. Mõne minuti pärast läks mu meestevägi vaatama, kuhu kodanik siis jääb ja hetk hiljem tulid nad pimedusest välja üsna selitatud nägudega ning teatasid et kodanik keeldub voodist tõusmast. OK, klient on kuningas, läksime. Korterisse astudes võtsid meid vastu lagedad seinad ja musta pesu nutsakud põrandal. Üks tuba oli täiesti lage, üksikud määrdunud riiseesemed lebasid maalilises korratuses põrandal koos erineva olmeprügiga. Tagumises toas oli voodi, millel paiknevaid voosiriideid oli ilmselt pestud viimati laulva revolutsiooni ajal. Ja voodis riietes ja välisjalatsites lebotas kodanik, kelle kuklast immitses verd, mitte küll palju, kuid ikkagi piisavalt, et mäkerdada ära padjad ja ümbrus.

Loe veel

Selles kodus elas kaks last. Väiksem kahene ja suurem vast viiene. Mõlemad olid riides ja tatsasid ringi, kell viis öösel. Ma ei näinud ühtegi magamiseks sobilikku kohta, põrand väljaarvatud. Võimalik, et lastel olidki need ainsad riided magamiseks ja päeval liikumiseks. Seni kuni minu assistendid “isa” peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi elunatukesi. Kõhnad , räpased, keset ööd üleval. Siis langes mu pilk põrandale. Seal vonkles elektrijuhe, mis oskamatult oli isoleeriga kokkukäkerdatud, kuid osa haljaid juhtmeid oli näha ja see tehnoloogiline kõrgpilotaaž ühendas pistikut elektriradiaatoriga, mis oleks pidanud olema seinale kinnitatud, kuid toetas lihtsalt vastu seina. Tapeet oli sealt alt juba kergelt pruunistunud. Selgus, et tollel isasel olevusel oli jalg jäänud juhtmesse kinni ja nii ta kukkuski lüües pea vastu ainsat mööblitükki korteris- täiskasvanute voodit. Juhtmed olid paljad ja voolu all, lastel vaid paljad varbad. Üks astumine selle õuduse peale ja rohkem ei astu planeedil Maa see laps kohe kindlasti mitte. Ja nüüd tatsas “isa” voodi juurde pisike ning palus süüa. Suurem tüdruk tõi lutipudele, meesolevus näppis veriste sõrmedega lutti, keeras seda vastu valgust ja andis viieaastasele korralduse lasta kraanist pudel täis külma vett ja see pisitibule anda. Laps läks verine pudel käes antud käsku täitma, astudes vaid mõnikümmend sentimeetrit vigasest juhtmest eemal. Küsisin. millal tuleb ema ja suurem teatas, et neile tuleb tädi Malle vist täna.

Minu silmade eest läks mustaks. Tublid brigaadiliikmed olid vahepeal peakese kenasti kinni sidunud, sest kodanik keeldus tõusmast. Soovitasin tal kainenemisel traumapunkti pöörduda, kuigi teadsin, et oleksin võinud oma sõnad ka seinale või põrandal lebavatele kaltsudele adresseerida, aga meil on klient ju kuningas ja too kuningas ei pidanud vajalikuks ennast liigutada.

Ühe asja pigistasin ma siiski nüüd juba kokkusurutud hammaste vahelt välja. Teavitasin klient on kuningat, et ma informeerin laste väärkohtlemisest politseid. Sa mu meie! Oleksite te näinud jahmunud nägu ja üllatusest pungis silmi. ” Mis need lapsed siia puutuvad??? Lapsed on ju terved.”

Lahkusin nii kiiresti kui sain, sest iga järgmine sõna oleks mulle Õhtulehe või Pealtnägija kaela kutsunud. Ma olin nii endast väljas, et esialgseks reaktsiooniks oli haarata need lapsed sealt õuduste majast ja viia nad sinna kus on voodid, magamisriided, kuusepuu ja mõned kommid aknalaual, sest susse neil ei olnud. Selleks pole mul aga õigust. Täiendav ” vestlus” ärritunud ja kätega vehkiva lapsevanemaga oleks aga võinud lõppeda nii, et teine peahaav oleks olnud märkimisväärselt suurem esimesest.

Läksime autosse. Helistasin politseisse ja selgitasin olukorra. Lahke naisterahvas numbrilt 110 kuulas mu mure ära ja lubas, et me saadame sinna siis noorsoopolitsei. Oot, oot!! Nädalavahetus ja siis jõulupühad ja millal on esimene tööpäev? Anusin operatiivkorrapidajat, et ta saadaks sinna kohe kedagi. Ainus, mida ma kordasin vist kümme korda oli, et mitte üks Eestimaa laps ei peaks niimoodi jõulude ajal olema. Ju ma tundusin siirana, sest patrulli nad sinna saatsid, aga milline on tulemus? Ei tea. Mitte kunagi ei saa teada, sest igasugune tagasiside ametkondade vahel puudub. Tean vaid, et selleks et midagi reaalselt ette võtta on vaja sotsiaaltöötajat, aga nende leidmine teatud valdadest tööpäevavälisel ajal on sama lootusetu kui praegu metsast maasikaid noppida.

Nii need lapsed on nüüd minuga kogu aeg kaasas- unenägudes ja ärkvel. See on nagu nuga, mis sisse on lükatud ja teeb kogu aeg haiget.

Täna lisandusid minu ellu veel alla kümne aastase tüdruku silmad, kes mulle teatas, et ta pole terve päev midagi süüa saanud. Laps oli haige. Täiskasvanud võtsid viina ja olid nii purjus ning ei märganud et lapseke on mitu päeva kõrges palavikus ja köhib. Viina oli lauale panna küll, aga tüdrukukesele söögi ostmiseks raha enam ei jagunud. Nii me viisime ta üksi keset sügavat ööd haiglasse, kus ta vähemalt kõhu täis saab süüa.

Ja nüüd ma kirjutan läbi öö. Mind saadavad kolm pisikest silmapaari, nälginud, haiged, traumeeritud – Eestimaa lapsed, kes ei tea, mismoodi maitseb komm või kuidas on pakist välja võtta kingitud mängukaru. Lapsed, kellel ei hakka kunagi olema armastust ja vaevalt neid lohutab teadmine, et nad on ohvrid liberaalse alkoholipoliitika altaril.

Riigis, kus külapoest võib osta kümneid sorte odavat alkoholi, kuid ei tarvitse saada piima, leiba ja muid esmatarbekaupu. Riigis, kus sotsiaaltöötaja saab vähem palka kui pangamajas tolmulappi liigutav koristajatädi ja tema sekkumisvõimalused on andmekaitse seaduse poolt olematuks lihvitud. Meil on õhuke riik, majandusel läheb nii paganama hästi, et miljoneid voolab Eestimaa raha Kreeka, Hispaania, Küprose ja tegelikult ikka lõpuks Saksamaa pankadesse.

Läbi öö näen kolme pisikest silmapaari, nad vaatavad nii tähelepanelikult. See on valus nagu keeraks keegi rindkeres nuga. Võimalik, et see ongi virisemine, mida meie poliitiline eliit soovitab enam mitte teha vaid olla positiivne.

Aga ei saa. IKKA ON VALUS!!! Nei lapsi ei ole ju kolm Eestimaal vaid tuhanded. Nende elu ei saa muuta rahalise toetuse suurendamisega vaid põhjamaise sotsiaalpoliitikaga. Kas on nii, et ise süüdi, joovad, surgu maha? Aga need lapsed? Kanname nad koos oma vanematega õhukese riigi kontseptsiooni toel lihtsalt maha??

Kolm paari lapsesilmi, olgu inglid teid valvamas, kuni siiajäänud Eestimaa inimesed mõistavad ja keeravad meie laevukese Põhjamaade kursile ning pühivad kaptenisillalt võimust joobunud kiidukuked.

Mina nägin vaid kümne päeva jooksul kolme,aga kui palju neid tegelikult on. Ja igas sellises lapses on surmatud Mozart.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised