Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kas Oksaneni Puhastusest sai Jokineni Lunastus?

 (7)
Kas Oksaneni Puhastusest sai Jokineni Lunastus?
Foto: Ilmar Saabas

Ma ei ole lugenud Sofi Oksaneni Puhastust. Ostsin raamatu ammu, aga lugemine ei edenenud ja nii ta riiulisse jäigi. Ka kinno ma ei kiirustanud. Millegipärast on Oksaneni mõõdutundetu haipimine tekitanud minus mingi seletamatu protesti. Ja negatiivseid filmiarvustusi lugedeski tundsin pigem väikest kahjurõõmu. Nii läksin kinnogi teatud eelarvamusega, et saada kinnitust teadmisele, et nii raamat kui film on seda tundlikku teemat valesti ja oskamatult käsitlenud.

Filmi muusika ja alguskaadrid panid mind endas kahtlema. Ja filmi lõpus sama trööstitut maastikku vaadates adusin, et olen kinosaalis läbi elatud valu ja kogemuse võrra rikkam. Sest film mõjus reaalsena. Kõiges. Nii utoopilises kommunismi eufoorias kui vennatapu jõhkruses. Nii küüditamise kui prostitutsiooni julmuses ja madaluses. Nooremad kinokülastajad kiirustasid hämarast saalist minema, aga mina jäin istuma. Eespool pingireas istus üksi halli peaga vana mees. Nii jäimegi saali kahekesi ja vaatasime vaikusesse kustuvat ekraani.

Kuigi film oli väga valus ja kohati võigaski, tundsin selle lõpukaadreid vaadates veidrat kergendust. Kummalisel kombel ei tundnud ma vähimatki kaasa neile isastele inimestele, kelle vere Aliide seinale laskis. Ja ma ei tundnud kaasa ka Aliide enda toodud tuleohvrile. Sest lahendus tundus õiglane. Ma ei tea, miks on raamatu pealkiri Puhastus. Filmi lõpus tahtnuks mina panna sellele nimeks Lunastus. Sest minu meelest lunastas Aliide selle valusa tulega kogu maailma kurjuse. Tema otsustavusest ja tegemisest aimdus justkui miskit püha ja pühalikku, kuigi reaalselt põletas ta meie silme ees ju vaid iseend ja oma kolme mõrvaohvrit.

Kinno läksin ma vaatama ja tundma eestlaste minevikuvalu. Filmis nägin üht naist ja teda hävitavat kirge. Ja see, et naine elas punaterrori ja küüditamiste ajastul, näis ühtäkki olevat kõrvaline. Seos ühe rahva valusa minevikulooga tundus samuti otsitud. Sest film jutustas vastamata armastusest ja kirest hullunud naise ajatut, valusat lugu. Lugu, mis viis reetmise ja tapmiseni. See oli minevikus. Olevikureaalsus oli sootuks teine. Kuigi oma olemuselt sarnane. Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas koheldi naisi sama julmalt, kui kohtles punane okuptasioonivõim terroriaastail oma süütuid ohvreid. See julmus mõjus reaalajas veel valusamalt. Veel jõhkramalt.

Ma ei mõista neid kriitikuid, kes leidsid, et filmis on liiga palju odavat pornot. Seda ju otseselt ei olnud. Kõik oli vaid aimatav. Ja kõik oli justkui omal kohal. Kuigi terve mõistus tõrgub uskumast, et midagi niisugust ka reaalselt võiks sündida, teame sisimas, et tegemist ei olnud ulmega. Ja kui Aliide oma minevikutegudes võis väärida hukkamõistu, siis olevikus käitus ta pigem kaitsja ja kangelasena.

Ma leidsin end imetlemas seda vana ja kortsus naist. Uskumatu jõud. Mõtteselgus ja tugevus. Ma leidsin end õigustamas tema mõrvatööd. Kuigi ma ei oleks tohtinud. Sest ta käed olid verised. Ta tappis. Sest ta ei jaksanud põgeneda? Aga ta põgenes siiski. Surma vabastavasse embusse läbi puhastustule. Ta lunastas meid kõiki. Ja kui Kristi Timmer küsiks minult mõnel argiõhtul "Omakohtus", kas Aliide väärib karistust või andestust, siis vastaksin mina, et Aliide väärib andestust. Ja lunastust. Me kõik väärime. Et valus ja kohutav minevik jääks seljataha nagu pügatud juustega tüdrukul, kes kõndis oma villases kampsunis tuleviku poole. Tagasi vaatamata.

Ma ei tea, kas Jokineni film andis Oksaneni raamatule midagi juurde või mitte. Aga ma võin öelda, et film ise vääris ja väärib vaatamist. See paneb mõtlema. See ühtaegu rikastab ja teeb haiget. Ma usun, et meile kõigile.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare