Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Jüri Kukk: töötu ajakirjaniku pihtimus

 (22)

Töötukassa
TöötukassaFoto: Andres Putting

Neli aastat tagasi sain ühest meediaväljaandest kinga. Napsilembuse pärast. Järgnes veelgi sügavam allakäik põrgupõhjani välja, kus kaotasin kõik, mis mul oli. Ka lähedased. Siis tulin august välja ja minust sai täiskarsklane.

Kirjutan nüüd jätkuvalt lugusid erinevatele väljaannetele, parandan soovijatel kirjatekste, tõlgin eesti keelest vene keelde ja vastupidi, kirjutasin valmis e-raamatu ja jätkan järgmisega. Olen vabakutseline sulesepp, kuid sellest ära ei ela. Uuesti meediasse tööle ei saa, sest tuntus alkohoolikuna on liiga suur, maailm aga väike. Kuigi ma enam jota pole.

Oma kodu mul hetkel pole. Pärast korteri müüki elan ajutiselt venna juures vanematekodus. Raha vahel on ja vahel pole. Vend ütleb ikka, et ma pole mingi töömees. Ta mõtleb füüsilist tööd, maatööd. Olen temaga nõus. Ma pole hargi või mootorsaega rügaja. Kuigi vajadusel teen igasugust tööd.

Olen arvel töötukassas, kuid mingit toetust sealt ei saa. Tööd ka mitte. Konsultant pakub mulle liinitöölise kohta: sobib mehele, palk natuke üle miinimumi, töö kolmes vahetuses. Keeldun ja saadan ta mõttes pikalt. Tuim rutiinne töö pole minu jaoks. Oleksin endale ohtlik: mu mõtted on mujal, oma raamatu peatükkide juures. See on ala, mida ma tunnen: pooletunnise jalutuskäigu jooksul järjekordne osa valmis. Ideed tükivad ise pähe.

Seotud lood:

Olen konsultandile öelnud, et peale ajakirjaniku ja tõlgi ameti võiksin olla näiteks loodusvaht kusagil kaitsealal. Ta vaatab mind kui tööpõlgurit: võta vastu see töö, mida pakutakse, ära piparda. Ma ei võta. Tahan tööd, mis mulle meeldiks. Kandideerin ka Vainloo saarevahi kohale, aga 400 soovija hulgast leitakse paremad.

Teel koju astun läbi kaubanduskeskusest. Kassas on tuttav neiu, ilus, sale, seksikas. Tervitan teda naeratusega. Tema pilk libiseb must üle, vastunaeratus ja "tere" on külmad. Muidugi - olen tast poole vanem ja mitte just Brad Pitti välimusega. Maksan ja lahkun. Kahe päeva pärast kohtun selle neiuga seltskonnas. Seekord on kõik teisiti: leiame ühise keele ja vestleme õhtu otsa. Saan üllatuse osaliseks: ta ei mäletagi, et ma poes käisin. Ta ei tundnud mind ära ja naeratas järjekordsele kliendile oma kaubanduslikku naeratust, mis oli pärast kaheksatunnist kassas töötamist ta näole kleepunud. Sellist tööd ma küll ei tahaks, ei endale ega lähedastele. Aga mis parata, elada on vaja.

Loe veel

Leian internetist paar sobivat töökohta ja saadan neile oma CV koos motivatsioonikirjaga. Mind kutsutakse töövestlusele. Kõik läheb algusest peale nihu: ma ei saa intervjueerijaga kontakti. Ega ka tööd. Hiljem kuulen, et neil oli vabale kohale töötaja juba olemas, aga konkurss on kohustuslik.

Teisel intervjuul räägin sellist juttu, nagu meile töötukassa koolitusel õpetati: kuidas saan firmale kasulik olla, millised on minu tulevikunägemused, millist kasu saaks tööandja minu palkamisega. Minu vestluskaaslasele see meeldib: ta seletab pikalt, mida firma minult ootab, aga mitte midagi sellest, mida hoolsale töötajale vastu pakutakse. Või vihjab mokaotsast. Varsti saan kahetseva teate, et ei osutunud valituks.

Suvel käisin sõpradega taludes tööl. Mustalt muidugi. Mõnekümne ruumi puude pärast ei hakka keegi töömeestega lepingut sõlmima. Ükski osapool pole sellest huvitatud. Kanname kümnete meetrite kauguselt halge koormasse. Kaheksa tundi tigedat füüsilist tööd, päevapalk 20 eurot.

Järgmisel hommikul saame sõimata, sest tegime peremehe arvates liiga vähe tööd. Selgitame, et kaugelt tuli kanda, aga see teda ei veena. Töötame päev otsa vahkvihas ja tulemused paranevad. Teeme endale vaid karuteene, sest peremehe nägu on naerul ja see ütleb: no mis ma ütlesin - jõuate küll tööd teha, aga eile lihtsalt viilisite! Ületöötanuna ja lõunasöögita püsime vaevu jalul.

20 eurot on maal hea teenistus. Tavaliselt makstakse sama tööaja eest 10-15 eurot, aga mehed töötavad ka paki suitsu ja kaheliitrise kange õlle eest. Tööd on ju vähe - iga pakkumine tuleb vastu võtta!

Ostan saadud raha eest pudeli kalja ja süüa. Teised mehed, kes on samuti minu moodi üksikud - kas lahutatud või vanapoisid, selle peale raha ei raiska. Ikka kaks pakki suitsu ja kaks Taurust või Bocki ning raha on otsas. Õhtuks lollideriiki ja hommikul jälle orjatööle. Mehed teevad rasket tööd ühe mürgilaksu nimel nagu narkomaanid. Eesti meeste genofond laguneb, mehed tapavad iseennast. Muidugi on nad ise selles süüdi, aga kuhu neil maalt minna - kodu ju siin. Ja keda nende saatus huvitabki?

Lahkun seltskonnast, teades, et mind hakatakse taga rääkima. Külas pole enam usaldavat kogukonda, teistest mõeldakse halvasti või veel halvemini. Iga üksiku inimese elu on kõigi jutuaineks. Minule jääb see maailm kitsaks. Ma ei joo enam. Olen selle üle uhke ja õnnelik, aga ei räägi neist tunnetest kellelegi. Nad ei saaks aru.

Vanasõna ütleb, et õige elu algab siis, kui lapsed on läinud ja koer surnud. Minul on mõlemad tingimused täidetud. Tõtt-öelda igatsen üldse Eestist ära minna. Mitte lihtsalt tööle vaid võõrsile elama. Kasvõi Siberisse, maale, mida ma nõukaajal reisides armastama hakkasin, selle looduse pärast. Oma elus olen vaid korra välismaal käinud, 2004. aastal Kosovos Eesti rahuvalvajate juures. Ehk on nüüd aeg ilmas ringi vaadata?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare