Ilus valge küülik jäeti päev enne jõule prügikasti kõrvale surema

Jõulud olid peaaegu käes, akna taga oli külm detsembri õhtu. Pidulike sündmuste ettevalmistused ning traditsioonilisi jõuluimesid oodates kaunistasin koos sõbrannaga jõulupuud. Kodus valitses õdusalt rahulik ja pidulikult hubane atmosfäär. Mitte miski ei ennustanud midagi halba.

Kell oli kuus õhtul, kui vaatasime aknast välja, nautimaks imeilusat lumesadu tänavalaterna valguses majahoovis. Mõlema pilk sattus prügikonteineritele, mis asuvad veidi eemal ja äkki nägime seal midagi liikumas.

Esialgu ei saanudki aru, millega tegu. Kohe rohelise prügikonteineri peal lumemätta nõlval oli suur metalne puur, milles tormas ringi suur valge karvapall. Ei saanudki aru, kas on see siis tuule käes veerev lumehunnik või keegi veel elav hing. Panime mantlid selga ja läksime välja lähemalt uurima, kellega või millega õigepoolest siis tegu on. Nähtud vaade oli julm.

Valgeks karvupalliks osutus lumivalge suur küülik. Tõime ta koju ja vaatasime hoolikalt üle. Loomake nägi välja täiesti terve, täis söödetud ning hoolitsetud. Kahtlemata oli tegu koduloomaga. Hakkasime naabritelt uurima, kas keegi teab midagi sellest küülikust, kuid kõik ainult kehitasid õlgu.

Tunni aja möödudes jõudis kätte karm tõde. Vaene loom oli lihtsalt hoolimatult visatud tänavale külmakätte surema (väljas oli -5 kraadi). Iseenesest on see väga karm lugu, aga see pole veel kõige hirmsam asi. Endised loomaomanikud otsustasid mitte lihtsalt visata looma välja, vaid armastusväärselt pakkusid küülikule aeglast ning piinarikast surma. Nimelt oli puur toitu ning vett täis (viimane oli juba aga jäätunud). Niisiis võis väike loom süüa veel paar päeva ja alles siis surema hakata.

Bürokraatia võtab ära igasuguse lootuse

Endale me teda jätta ei soovinud. Esiteks peab palju vaeva nägema, teiseks eelistaksin ise pigem koera. Hakkasime mõtlema, mis selle „jõulukingitusega“ nüüd edasi teha. Pakkusime naabritele, kuid keegi teda ei soovinud. Üks naaber tegi isegi kurja nalja: „mis siin ikka mõelda on, sööge ära“.

Helistasime läbi sõprad ja tuttavad, aga igalt poolt tuli kahjuks eitav vastus. Siis oli ametiasutuste kord. Eeldasime, et siin mingeid probleemi küll ei teki ja leiame loomale turvalise kodu. Jah, oleks see siis tõesti nii ka läinud!

Helistasime kõikidesse „loomade“ varjupaikadesse ja ükski neist ei olnud nõus küülikut enda juurde võtma. Alati oli üks ja seesama vastus: „võtame ainult koeri ja kasse“. Kas küülik siis pole loom või, tegu ju “loomade” varjupaikaga?

Järgmine kõne oli Tallinna abitelefonile numbrile 1345. Seal soovitati pöörduda loomade varjupaikadesse, mille peale vastasime, et juba pöördutud, mingit kasu neist ei ole. Selle peale pakkus operaator mupo-sse helistada. Proovisime ka seda, aga targemaks ikka ei saanud, kuna sealt suunati meid tagasi numbrile 1345.

Kogu selle telefoni asja ajamiseks läks üle 1,5 tunni ning kokku oli tehtud ligi 20 kõnet, ent siiani ei suutnud mitte keegi midagi asjalikku pakkuda. Lõpuks saime kätte Tallinna loomaaia, kust langeski lootusekiir hüljatud küüliku saatusele.

Seekord oli lool õnnelik lõpp

Kuigi alguses keeldus looma vastuvõtmisest ka loomaaed, siis veensime neid, põhjendades, et mitte keegi teine ka ei taha teda ning nemad on nüüd ainus ja ühtlasi ka viimane lootus, sest me ei saa ju teda tagasi tänavale visata. Peale sõnade „no palun, aidake“ kuuldus telefonitoru teisest otsast lõpuks kaastundlik päästev, kuid kohati vastutahtlik lause: „olgu, tooge see siia, vaatame, mis annab teha“.

Läksime loomaaeda, kus meid juba oodati. Küülik vaadati üle ja selle järel jõuti järelduseni, et loom on hea tervise juures. Lõpuks võttis loomaaed ta vastu, mis oli meile suureks kergenduseks. Meil paluti täita looma leidmise/üleandmise akt, millega lõpuks ometi lõppesid ka küüliku seiklused.

Niisiis sai valge, pehme ja punaste silmadega karvupall päästetud möödapääsmatu surma eest veidi enne jõule. Küllap ta isegi lootis väga imele, mis õnneks juhtuski. Hakkame ka meie rohkem imedesse uskuma ja meelt mitte heitma vaatamata kõikidele raskustele. Äkki meilgi veab kunagi nii suurelt?

Küülik on aga siiani elus, milles hiljuti loomaaeda külastades ka veendusin. Rõõm näha, et ta tunneb ennast suurepäraselt ja on õnnelik talle jõulude poolt kingitud teise elu üle.