Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

HEATEGU KOTTPIMEDAL MAANTEEL: Meeleheitel naisele tõttas appi juhuslik möödasõitja: "Ta oli mu maanteeingel!"

 (331)
maantee
Tartu-Tallinn maanteeFoto: Siim Lõvi

Delfi lugeja saatis meile emotsionaalse kirja, millest koorub lahti tavalise eestlase heategu, millesuguseid võiks olla kordades rohkem. Tartu-Tallinn maanteel autoga hädas olnud naisterahva õnnetuna alanud lugu sai liigutava lõpu.

Meie seas liigu väga erilisi ja häid inimesi ja eile ma just ühe sellisega kokku puutusingi. Võin öelda, et tegu oli minu maanteeingliga, sest teisiti ei oska ma teda nimetada.

Kõik algas sellest, et otsisin juba väga pikalt endale autot. Kammides erinevaid kuulutusi läbi tundus lõpuks, et selle sobiva ma ka leidsin. Otsustasin automüüjaga Tallinnas kohtuda. Auto meeldis mulle esimest silmapilgust ja pikalt ma ei mõelnud - sõlmisime ostu-müügilepingu. Hakkasin oma uue autoga Tallinnast Tartu poole liikuma õhtul kella 17.00 paiku.

Mäletan, et pärast Mäo risti kuulsin auto juures mingit kolinat-raginat. Tundus piisavalt kummaline, et jätta auto tee äärde seisma ja auto üle vaadata. Võtsin oma telefoni ja tahtsin minna autost välja, aga kuna oli pime, sadas lörtsi ja autod kihutasid suurtel kiirustel, otsustasin minna välja kõrvalistuja uksest.

Lülitasin oma telefonis sisse taskulambi ja vaatasin, ega ma mõnele metsloomale suures õhinas otsa pole sõitnud. Auto esiosa oli terve, ka kõrvalistuja pool oli korras, rehvid täis ja kõik nagu tundus olevat korras. Autode vool oli aga nii, et ega julgenud tükk aega juhipoolset külge piiluda. Ühel hetkel autode vool katkes ja seal see oli - tagumine rehv oli tühi. Oh õudust!

Seotud lood:

Istusin autosse, sest oli juba väga külm. Mõtlesin, mida ma teha saan. Autol ise ma rehvi parandada ei oska. Lasin peast läbi kõik, mida autokoolis kunagi sellest räägiti ja lõpuks hakkasin guugeldama. Äkki tegi mu telefon piiksu ja aku oligi tühi. Hakkas tekkima väikene paanika. Autol rehv tühi, telefoni aku tühi ja ise ei tea ka päris täpselt, kus asun. Maanteel mööduvad masinad sõitsid meeletu kiirusega, kõigil oli keskmiselt 100km/h sees.

Üks hetk hakkas minu auto makk vaiksemaks jääma. Sain aru, et minu uuel autol on aku vilets. Lülitasin kõik asjad välja ja vajutasin alles siis, ohutuled põlema, kuigi õigem oleks öelda vist, et hõõguma. Nüüd mõeldes oleks see liigutus pidanud olema esimene, mida teha.

Paanika kasvas. Peas käisid mõtted - kui lähen autost välja, sõidetakse mulle kindlasti otsa. Ronisin kõrvalistuja poolt jälle välja, läksin metsa servale. Mõte oli, et kui keegi autole otsa sõidab, siis ise jään ellu.

Ma ei tea kaua ma seal sedasi passisin, aga vaikselt hakkas aina rohkem külm. Auto hõõguvaid ohutulesid ei olnud näha. Otsustasin minna autosse tagasi. Nutsin, karjusin, röökisin. Auto tegi vaid klikk-klikk, klikk-klikk. Teadsin, et nüüd on see ainult aja küsimus, millal mõni reka mulle otsa sõidab. Hoidsin oma telefoni pihus ja ei osanud muud teha, kui nutta.

Äkki, ei tea kust koputas keegi kõrvalistuja aknale, avas ukse ja küsis kas kõik on korras, kas saab aidata. Mina vastu läbi nutu oli vaid see, et telefoni aku on tühi. Võõras sulges ukse ja läks ära. Korraga oli võõras tagasi, andis mulle akupanga ja ulatas kuuma kakao. "Olen siit küll sõõmu võtnud," sõnas appi tulnud heategija.

Ta ulatas mulle kakao ja pani mu telefoni laadima. Ta oli märganud minu katkist rehvi ja uuris, kas tagavararehv on kaasas. Ma ei osanud selle kohta midagi öelda, olin vait ja lonksasin tema kakaod.

Kuulsin, et ta askeldab midagi auto taga. Korraga hakkas auto kerkima ja siis jälle lasi auto alla. Tuli minu juurde seekord juhiukse kaudu ja libistas oma märja käe kuhugi rooli alla. Korraga käis klõps. Mees läks auto etteotsa juurde, tegi seal miskit mootori juures, tuli minu juurde ja ütles: "Pane auto käima!"

Minu uus armas sõbrake nurrus kui kiisu. Vaatasin talle suurte silmadega otsa. Ma ei näinud tema nägu, kuna ta oli suurest külmast oma soge kõvasti pähe surunud ja mantli hõlmad ülesse tõmmanud.

Ta küsis, kas liigun Tartu poole ja pakkus, et sõidaksin tema järel. Juhul, kui midagi juhtub, siis saab ta taas välja aidata. Mehe soovitus oli ka järgmisel päeval rehviparandusse minna, sest varuratas oli suverehv.

Algas sõit kodu poole, ehk siis Tartu suunas. Olin tal nii kannul, et kui ta oleks ühe järsema pidurduse teinud, oleksin tal tagaistmel istunud. Lugesin tema autolt silti "Pack Holding". Enne Tartut, ca 10 km vilgutas ta oma ohutuledega ja pööras ära.

Käisin täna hommikul rehvitöökojas ja lasin rehvi ära parandada ( kruvi oli sees). Töökojamehed olid ka hämmingus, mis minuga juhtus. Nende sõnul poleks nad küll viitsinud kinni pidada ja uurida, mis viga võiks olla.

Loe veel

Tee ääres oli auto vaevalt nähtav,aga keegi viitsis kinni pidada nii ja mind aidata. See oli kindlasti ingel, minu maanteeingel. Kuna tema akupank on minu käes, mille ta mulle "kinkis", siis see on ainus tõestus, et tegu polnud imega, vaid see juhtus päriselt. Jätan selle endale mälestuseks.

Delfi võttis Pack Holdingu firma juhataja Andres Juuliga ühendust ja tema sõnul said ka nemad täna hommikul sellise tänuliku kodaniku kirja. "Kogu meie firma töötajad olid väga liigutatud. Tegu oli meie müügiesindaja Ragnariga, kes käis pealinnas tööasjus, kuid töötab meie filiaalis Tartus. Ragnar ise muidugi peab seda väikseks heateoks, aga meie väärtustame sellist kolleegi väga. Tänast koledat ilma vaadates on sellist lugu lugeda siiras ja puhas rõõm," sõnas Juul.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare