Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Füüsilise isiku pankrot – kas liialt kurnav protsess või lihtne viis vabaneda võlgadest?

 (17)
haamer
HaamerFoto: erakogu

Majandussurutise tulemusena on aktuaalseks muutunud olukord, kus füüsiline isik ei ole võimeline oma võlakohustusi täitma. Üheks võimaluseks on oodata olukorra paranemist, kuid alati ei ole see otstarbekas.

Teatud juhtudel on mõistlikum taotleda füüsilise isiku pankrotti. Näiteks siis, kui on selge, et laenukohustused ületavad tunduvalt varade väärtuse ja lähima paari aasta sissetuleku. Näitena võib tuua olukorra, kus kinnisvara müügi puhul nõutakse sisse laenujäägi ja vara kiirmüügihinna vahe, mis võib olla kordades suurem, kui on füüsilise isiku mitme aasta sissetulek ning varade väärtus kokku.

Pankroti põhjused

Enamlevinud pankroti põhjusteks füüsilistel isikutel on liialt suur laenukoormus või kohustuste käendamine, mida ei suudeta täita. Füüsilise isiku pankroti võib tingida ka pärand. Seda juhul, kui pärandiks saaduga kaasnevad näiteks võlad või muud kohustused, mida pärandi saaja ei ole suuteline täitma ei pärandvara ega ka oma vara arvelt.

Erisuseks on ka pärandvara pankrot peale isiku surma, mille puhul pärandi saaja keeldub pärandit vastu võtmast, kuna pärandiga kaasnevad võlad, mis on suuremad, kui vara väärtus. Sellisel juhul kuulutatakse peale pärandi vastuvõtmisest keeldumist välja pärandvara pankrot. Näiteks on praktikas esinenud olukordi, kus pärandvara saaja on pärandi vastu võtnud, teadmata, et pärandiga ei kaasne mitte ainult õigused ja hüved, vaid ka kohustused.

Seotud lood:

Sellisel juhul võib füüsiline isik esitada pankrotiavalduse. Füüsilise isiku pankroti puhul vastutab füüsiline isik kogu oma varaga, välja arvatud täitemenetluse seadustiku § 66 välja toodud loetelu. Põhiliseks probleemiks füüsilise isiku pankroti puhul on füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise aeg, mis mõnede meelest on liiga lühike ja teiste meelest liialt pikk.

Võlgadest vabanemine

Esimese sammuna tasub võlgnikel kaaluda võlgade ümberkujundamist, mis on alternatiiv pankrotile. Eestis reguleerib võlgade ümberkujundamist Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus. Juhul, kui võlgade ümberkujundamine tulemust ei anna, tuleb kaaluda füüsilise isiku pankrotti.

Füüsilise isiku pankrot on võlgnikule kui uus võimalus alustada uuesti oma rahaasjade planeerimist ja seda täiesti puhtalt lehelt. Võlgadest vabastamise menetluse lõppedes puuduvad kohustused võlausaldajate ees. Võlausaldjate seisukohalt on võlgadest vabastamise menetlus pigem negatiivne, kuna võlausaldajate võimalus oma raha täies ulatuses kätte saada väheneb.

Füüsilise isiku pankroti tulemusena vabastatakse võlgnik kohustustest võlausaldajate ees viie aasta pärast. Seda muidugi juhul, kui võlgnik on täitnud seaduses sätestatud nõuded, milleks on tegelemine mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis selle otsimine.

Seda, kas võlgnik on tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsinud, on keeruline kindlaks teha. Sel juhul tuleb kaaluda nii töötu elamispiirkonna iseärasusi ja üleüldist töötust kui ka võlgniku enda võimeid.

Esimeseks sammuks tulutoova tegevuse otsimisel oleks tõenäoliselt töötuna arvelevõtt, kuid edasiste sammude tegemise ning püüdluste hindamine on keerukas. Inimese enda elukvaliteedi vähendamine näiteks kuskil mujal riigis töötamisega ei oleks kooskõlas inimese vaba tahtega ning oleks ka vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 36, mille alusel ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast.

Olukorra hindamise muudab keeruliseks küsimus: mida lugeda sobiliku tegevuse otsimiseks ning võlgniku tegevuse kontrollimise keerukus. Võlgnik võib töötada mitteametlikult ning sellisel juhul ei tasuta ka tõenäoliselt võlausaldajatele. Samuti võib võlgnik väita, et on otsinud sobilikku tööd, kuid ei ole seda leidnud. Sobilik töö võib olla iga inimese puhul erinev ning alati võib väita, et sobilikku tööd ei leidu. Kindlasti tuleks arvestada võlgniku varasemat töökogemust ja oskusi ning ka seda, kas võlgnik on võimeline tegema tööd, mida ta oma väidete kohaselt on otsinud.

Pahatahtlikud võlglased

Probleemiks on ka varade kunstlik vähendamine. Seadusandja on abinõuna näinud selle vastu varade tagasivõtmist, mida käsitletatakse pankrotiseaduse kuuendas peatükis. Tehingute kehtetuks tunnistamist ja vara pööramist pankrotivara hulka nimetatakse tagasivõtmiseks. Juhul, kui pankrotti sattunud isik on enne pankroti väljakuulutamist varaga teinud tehinguid, mis kahjustavad võlausaldajate huve, on kohtul võimalik tehtud tehing kehtetuks tunnistada.

Loe veel

Tagasi saab võtta ka kinkelepingut, abieluvara jagamist või ühisvara jagamise kokkulepet ning tagatise andmist. Vara tagasivõtmine annab võlausaldajatele kindlustunnet ja vähendab varade vähendamise võimalust enne pankrotimenetlust. Üheks näiteks on Tartu Maakohtu 2006. aasta otsus number 2-06-10697, kus võeti kinkelepingu teel edasi antud vara tagasi ja selle arvelt maksti võlausaldajate nõudeid. Samas aga võib kingi tagasivõtmine olla ebaaus kingi saaja suhtes, kes ei pruukinud olla teadlik võlausaldajate huvist ja oli kingiga seoses juba midagi planeerinud.

Keeruline on kindlaks teha vallasvara ja sularahaga seotud toiminguid. Võlgniku pahatahtlikuse korral võib võlgnik enne pankroti väljakuulutamist oma vara peita. Skeeme, kus võlgnik on vara peitnud ja hiljem saab peidetud vallasvara näiteks pärandusena oma valdusse ning saab seda sama vara täievoliliselt peale pankrotti kasutada, on keeruline kindlaks teha ning veelgi raskem tõendada.

Samuti võivad võlgnikud siirduda välismaale tööle ning seal teenitut võlausaldajate eest varjata. Sellisel juhul on küll võlausaldajate huvid kahjustatud, kuid tõendamine on järjekordselt keerukas.

Pahatahtlik võlgnik võib enne pankrotti saadud laenud ja vara suunata näiteks vallasvara soetamiseks, mida on lihtne pankrotihalduri, kohtutäituri ja võlausaldajate eest varjata. Hilisem tõestamine, et vallasvara oli soetatud enne pankrotti, või pankrotimenetluse ajal, on keeruline.

Heaks näiteks võib tuua investeeringuks soetatud müntide varjamise. Taolisel juhul võib õelda, et tegemist on näiteks vanaema pärandusega ning vastupidise tõendamine osutub keerukaks. Tõenäoliselt ei ole taolist skeemitamist võimalik täielikult ära hoida, kuid kui on näha, et ei ole tööd otsitud ning elatud varjatud varade arvelt, siis tasuks tõendite olemasolul kaaluda võlgadest vabastamise menetluse pikendamist.

Probleemid

Võlausaldajate nõuete rahuldamise muudab võlgniku jaoks raskeks keeld olla pankrotimenetluse ajal ettevõtja, mis alati ei pruugi olla õigustatud. Füüsilisest isikust ettevõtja jaoks võivad pankroti põhjuseks olla näiteks võlgnikud, kes ei tasu töö või kauba eest, mida füüsilisest isikust ettevõtja on teinud, ning töö teostamiseks on füüsisest isikust ettevõtja omakorda võtnud krediiti, mille tagasimaksmine ei ole oma vahenditest võimalik. Taolisel juhul ei saa alati väita, et füüsiline isik on otseselt pankrotistumises süüdi, kuid sellest hoolimata rakendatakse ettevõtluskeeldu juba automaatselt.

Kaaluda võiks ärikeelu rakendamist pigem erandkorras, mitte automaatselt, kuna äritegevus annab võimaluse võlgu tasuda. Ärikeelu rakendamine ei tohiks olla karistus vaid viis edaspidiste võlgade tekkimise ärahoidmiseks. Mittevajaliku ärikeelu rakendamine on irratsionaalne ka põhjusel, et see vähendab tõenäosust võlausaldajatel oma raha kätte saada.

Küsimus tekib ka võlgadest vabastamise menetluse kestusega: kas viis aastat on piisav aeg, et vabastada võlgnik kohustustest või mitte? Kohtu otsusega võib võlgadest mittevabastamise aega pikendada. Lühem ajaperiood omakorda muutuks võlgnikele liialt ahvatlevaks, mis omakorda tingiks ilmselt vastutustundetuma käitumise.

Nüüdseks hakkavad esimesed võlgadest vabastamise menetlused lõppema ning seetõttu tõstatub ka küsimus, kas kõiki võlgnikke tuleks võlgadest vabastada, või tuleks rakendada senisest rangemaid kontrollmeetmeid. Kindlasti ei vääri kõik võlgnikud võlgadest vabastamist, kuid kontrollmeetmete rakendamisel tuleks silmas pidada ka ökonoomsust. Mida suurem kontroll, seda rohkem on riigipoolseid kulutusi ning see ei pruugi olla omakorda otstarbekas. Tõenäoliselt ilmneb võlgadest vabastamise menetluse praktika käigus ka rohkem efektiivseid viise, kuidas tõhustada kontrolli võlgnike üle.

Kui mitte arvestada pahatahtlikke võlglasi, siis on füüsilise isiku pankrot võlgniku jaoks suur samm ning võlgadest vabastamise menetluse aeg pikk, kuid õiglane ja mõistlik. Kindlasti ei ole füüsilise isiku pankrot ausa võlgniku jaoks kerge, kuid ebaausa võlgniku jaoks on mitmeid viise oma vara varjata ning samuti võlgadest vabaneda.

Kasutatud kirjandus:

1. Eesti Vabariigi põhiseadus 28.06.1992.a - RT 1992, 26, 349; RT I, 27.04.2011, 2.
2. Pankrotiseadus 22.01.2003.a - RT I 2003, 17, 95; RT I, 21.12.2012, 14.
3. Tartu Maakohtu 2006. aasta otsus number 2-06-10697.
4. Täitemenetluse seadustik 20.04.2005.a - RT I 2005, 27, 198; RT I, 31.12.2012, 15.
5. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus 17.11.2010.a; RT I, 06.12.2010, 1.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare