Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

FOTOD | Kumb on õige? Kirjatehnika töövihikud õpetavad lapsi erinevalt kirjutama

 (110)

Delfi poole pöördus lugeja, kes osutas asjaolule, et Eesti koolides kasutusel olevad kirjatehnika töövihikud õpetavad lapsi erinevalt kirjutama. Lapsevanema üllatuseks oli see uudis ka õpetajale.

"Erinevad töövihikud õpetavad lapsi erinevalt kirjutama? Minu lapse õpetaja ei osanud selle peale ei musta ega valget öelda. See oli talle uudiseks. Kui küsisin, et kumb siis õige on, vastas ta, et tema jaoks on õige see variant, mis on tema kasutatavas töövihikus," ütles lapsevanem Delfile.

Murelik ema tegi pilti kahest erinevast kirjatehnika töövihikust. "Me oleme ju väike riik, vähese rahvaarvuga. Meil on üks riigikeel. Kas õpetajatel on raske kokku leppida ühtne kirjatehnika. Aga kui minu laps peaks vahetama kooli? Kas ta peab ümber õppima?" küsib ta.

"Mulle õpetati koolis, et kõigil pika sabaga tähtedel (k, t, d jne.) moodustub saba keskele väike paun. Väga võõras on näha, et minu lapsele õpetatakse, et pauna tegemine on vale. Ja samas on siis kirjastajaid, kes õpetavad paunaga kirjutama," imestab lapsevanem.

"Väike "s" sõna keskel. Miks on tänapäeval keelatud teha "s"-ile alla teiste tähtedega kokku sidumiseks aas? Laps peab tõstma pliiatsi paberilt pärast iga "s"-tähte. Kui ma seda õpetajale mainisin, võttis ta kohe paberi ja proovis kirjutada sõnu "s"-tähega. Kas ta polnud seda siis enne tähele pannud? Ma ei tea. Mulle õpetati kirjutama aasaga ja arvan, et nii on ju palju lihtsam," lisab segaduses lapsevanem.

Loe veel

Seotud lood:

Tänases Eesti Päevalehes ilmunud artikkel esitas küsimuse, miks lapsed õpivad kirjatehnikat pea samamoodi nagu me vanaemad. Kas ilukiri on ikka nii tähtis?

Miks kirjatehnika üldse koolide õppekavas on, ikka veel? "Riiklik õppekava kehtestab, et laps peab esimese kooliastme jooksul õppima kasutama kirjas ja kirjutamisel õigeid tähekujusid ja -seoseid ning kirjutama loetava käekirjaga," ütleb haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik.

Liblik tõdeb, et käsitsi kirjutatud kirju jääb üha vähemaks. "Hoolimata sellest ma arvan, et on meeldiv, kui sellised kirjad on koostatud selgelt ja loetavalt. Selgete ja loetavate tähekujude loomist on vaja õppida, see ei tule iseenesest. Seda eriti praegu, kui inimesed üha enam kasutavad kirjalikus suhtluses digikanaleid ja käsitsi kirjutamine kipub ununema," ütleb ta. "Pealegi tuleb meeles pidada, et käsitsi kirjutamine arendab lapse peenmotoorikat ja see omakorda on seotud mõtlemise arenguga."

Tallinna ülikooli eesti keele professor Reili Argus nendib, et kirjutamist tuleb meil nii või teisiti mingil määral õpetada. "Kuigi digikirjaoskus on üha olulisem, ei kao ilmselt lähiajal vajadus midagi kiiresti kirja panna, käsitsi üles märkida. Seetõttu arvatavasti jääb vajadus inimesi kirjutama õpetada," nendib ta. Tema leiab nagu ka Jürgen Strandberg nelja aasta taguses Sirbis, et tuleks loobuda kirjatehnika ülemäärasest drillimisest ja käekirja hindamisest.

"Loomulikult tuleb õpetajal õpetades lähtuda mingitest üldlevinud tähekujudest, kuid kõige olulisemat ehk teksti arusaadavust ei tohi unustada. Kui tekst on loetav, pole oluline, kas mingi tähe üla- või alapikend on millimeeter pikem või lühem. Ühesõnaga, ma ei arva, et lapsi ei peaks üldse kirjutama õpetama, vaid et kirjatehnika ei tohiks olla eesmärk omaette," ütleb Argus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised