Eesti kirjastus põhjendab autoriõiguste rikkumist naeruväärselt

Kirjutama ajendas mind 16. aprillil Postimees uudis sellest, kuidas Eesti kirjastus kasutas loata soome neiu fotot ühe raamatu kaanel ja täpsemalt siis kirjastuse selgitused käsitletud intsidendi kohta. Nimelt väitis OÜ Eesti Raamat direktor Anne-Astri Kask, et kuna kasutatud pildil polevat olnud juures autoriõiguste märget ega vesimärki, siis olevat kirjastus eeldanud, et see on kõigile kasutamiseks. See on selgitus, mida võiks oodata alaealiselt piraadilt, mitte kirjastuselt, kelle ärimudel põhineb iganenud levikumonopolil.

Nimelt väidab autoriõiguse seadus üheselt, et autoriõigus tekib teosele loomisega (§7 lg 1) ja selle tekkimiseks ega teostamiseks ei nõuta "teose registreerimist, deponeerimist või muude formaalsuste täitmist" (§7 lg 3). Teisisõnu: see, et teosel puudub märge autoriõigusega kaitstuse kohta, ei tähenda, et teos pole autoriõigusega kaitstud ning kirjastus peaks seda teadma.

Nüüd autoriõiguse sisu juurde: autoriõiguse seaduse §13 lg 1 sätestab, et teose autorile "kuulub ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest." Enamgi veel, sama lõike esimene ja teine punkt ütlevad eksplitsiitselt, et selle ainuõiguse hulka kuuluvad õigus teost reprodutseerida ja õigus levitada teost või selle koopiaid. Autoriõiguse seaduses on sätestatud ka erandid, ent need ei kata uudisloos kirjeldatud juhtumit.

Mulle kui autorile tundub, et juriidilisest vaatepunktist pole kirjastuse selgitustel mingisugust alust. Ning et näha nende argumendi absurdsust, tuleb võtta vaid mõni nende raamat lahti leheküljelt, kus autoriõiguse kohta mingit märget pole, ja seda hoolega kopeerima asuda – nende enda loogika järgi võib ju eeldada, et see lehekülg on kõigile kasutamiseks. Nad poleks ilmselt sellisest asjade käigust vaimustuses. (Hoiatus: selline tegevus ei pruugi olla legaalne.)

Eeldades, et kirjastus on autoriõiguse seadusega kursis – ning oleks äärmiselt veider, kui nad poleks –, ei saa kuidagi aktsepteerida seda, et ettevõte, mille ärimudel põhineb autoriõiguse seadusel, ei hooli ise teiste isikute autoriõigusest ning proovib oma eksimusi vabandada selgitustega, mis absoluutselt ei päde.

Muidugi on juhtum ka ilmekaks näiteks sellest, et me vajame autoriõiguse reformi: on ilmne, et inimkond on produtseerinud võrratult palju informatsiooni, mida võiks kasutada uue kultuuri loomiseks, ent iganenud seadused jäävad sellele jalgu. Autoriõiguse kestus peab lühenema, tuleb legaliseerida teose reprodutseerimine mitteärilistel eesmärkidel ning leida lahendus juhtumitele, kus teose autoriõiguse teostajat pole võimalik tuvastada. Ent kuni seadust pole muudetud, tuleks kasutada teoseid, mille autorid on nõus teose vaba kasutamisega, olles litsentseerinud oma teose mõne vaba kultuuri litsentsi (näiteks Creative Commons litsentsid) tingimustel. Ning eriti peaksime me autoriõiguse seaduse järgimist nõudma ettevõtetelt, kelle ärimudel põhineb sel samal seadusel.

Autor on Euroopa Vaba Tarkvara Fondi ühinglane ning MTÜ Piraadipartei liige, kuid esindab hetkel isiklikke seisukohti.