Eesti inimesel pole muud valikut kui jätta lemmikloom surema

kõik selles artiklis väga õige, va arvamus, et loomakesed, kes tänavale lendavad, on omaniku madala sissetuleku süü. see on täielik jama! looma tõeliselt armastav inimene hoiab ükskõik mille arvel kokku, ka iseenda kõhu kõrvalt, kui et rahanappuse tõttu oma kalli kassi või koera tänavale viskab.
aga raha, mis küsitakse veterinaaride teenuste eest on tõesti TÄIELIK ALATUS. oleks siis veel, et need suhteliselt lihtsad protseduurid nõuaksid sadu tuhandeid eurosid maksvaid eriseadmeid. ja mille eest visiiditasu ja veel nii kõrge???

Esimene ja viimane koer, kes mul on. Eluõhta käes ju ba, 15 aastat vana. Eelmisel aastal kirbud. Tahtsime tilku, ei müüda niisama, tule näita, aga mis see maksis, ainuüksi see näitamine. Tõstsime koera lauale, arst sobras karvas ja ütles tähtsalt: "Kirbud, vaja tilku." Ja maksin nii tilkade eest kui ka visiidi eest.

Isa (vana pensinär) koeral (vanus 11 a.) purunes tagajala luu. Käisime mitme veterinaari juures, kuid nende hinnad olid nii rõvedad, et kasulikum on osta selle hinnaga tõukoera kutsikas. Lõpuks saime abi vanalt(ammu pensil) sohvoosi tõpratohtrilt. Hind oli pudel konjakit ja tänud. Tänapäeva loomaarstid on nahaalsed raha väljapressijad ja kasutavad inimese ja looma abitut seisundit ära (ei taha ju looma omanik loomast loobuda).

Punkt ütleb küll karmilt ja otse, aga mõte on ju õige - looma võttes mõtle 100x ja siis veel 100x ja kui tekib mingigi kahtlus, et äkki 10-15 aasta jooksul juhtub su elus midagi, mis võib tekitada olukorra, et ei saa enam loomapidamisega hakkama, siis tuleb loom võtmata jätta. Igal inimesel EI PEA olema lemmiklooma, küll peab igal lemmikloomal olema oma inimene.
Lisaks, steriliseerida tuleks loom hiljemalt peale I jooksuaega (u hiljemalt 1 eluaastaks), kastreerida hiljemalt 1 aastaseks saades - kui inimene isegi aastat oma elust ei suuda ette planeerida, et kas tal on sterilisatsiooniks/kastratsiooniks raha või pole, siis milleks võtta looma???

Ja veel - eestisse on tekkinud 2 kindlustusfirmat, kes kindlustavad lemmikloomi, jah teenus on algeline, kuid siiski parem, kui mittemidagi ja kindlustatakse ka krantse. Soovitan, mina olen kindlustusest palju abi saanud.

kusjuures need luuserid, kes oma loomade eest ei suuda hoolitseda, teevad lapsi sama süüdimatult. ei mõtle, kas on raha, et last toita ja katta ja talle normaalne elamine kindlustada. lihtsalt teevad lapse valmis ja teevad teisegi ja kolmanda ja siis süüdistavad eesti riiki, et raha pole ja lapsed nälgas..

Olen koerapidaja suurema osa oma elust (kogu täiskasvanueag), nii on tänaseks meenutusi ja kogemusi omajagu. Veterinaaria on olnud siinkandis alati raskelt kättesaadav. Meil oli lihtsam, meil oli peres oma loomaarst. Kuid sellepärast saime ka natuke lähemalt selle töö köögipoolest teada. Vaid paarkümmend aastat tagasi ei saanud kaasaegsest diagnostikast unistadaga, isegi lihtsast luumurrust ei saanud loomakliinikus röntgenpilte teha, rääkimata muust, polnud ravimeidki saada, teadmised olid hoopis teised. Ei olnud kliinikudki eriti. Ja ei olnud ka siis midagi odavat. Täna on veterinaaria seis tunduvalt parem! Loomaarstide pädevuski on eelnevate aegadega võrreldes muutunud - varasemalt ei koolitatudki väikeloomade loomaarste, suund oli vaid põllumajandus. Veterinaaria on kallis igal pool maailmas! Kliinikud ei ela meil annetustest - ka nemad peavad tasuma ruumide eest, elekter ei ole neile tasuta, seadmed ei maksa vähem kui korjandusega ostetavad inim-meditsiinis kasutatavad seadmed. Loomaarste ei toeta riiklik maksudest kogutav haigekassa. Kerge on arvelt numbreid lugeda! Kuid - tahaks näha hoopis lahendust, mismoodi saaks neid numbreid leebemaks! Jah, ise ägan kah, kui koer ootamatult vajab abi, vajadusel olen ka võlgades, kuid lemmikut abita ei jäta ja viin ainult sellisesse kliinikusse, kus usaldan abi kvaliteeti. Sest seesama elukogemus on näidanud, et olgu see abi kallim, kuid ainult hinda taga ajades võivad kulud olla tunduvalt suuremad ja suurim kannataja on sellisel juhul ikkagi lemmikloom. Jah, olen sama meelt, et näiteks märgistamised ja vaktsineerimised võiks olla soodsama hinnaga. Kuid veterinaarabi tervikuna ei kiru, sest tean, missugune töö on seal taga ja kui kallis on sellise teenuse ülalpidamine, kui palju peavad loomaarstid ka tänapäeval õppima.

Muide - ega autoremont ole kah odav lõbu, kuigi seal pole vaja tegeleda elusolenditega ja ei vaja see ka sellist haritust nagu kaasaegne veterinaaria. Miskipärast ei ilmu aga arvamuslugusid sellest, missugused raharöövlid on näiteks rehvivahetajad vms. Ja autodele on hulga ulatuslikumad kindlustusvõimalused. Virisemise asemel tahaks hoopis lahendusi ja ettepanekuid!

Omas peres 4 lemmikut (2 koera, 2 kassi) kes ühel või teisel moel saatuse- ja eluheidikud ja sattunud meie juurde õnneliku saatuse tahtel. Lisaks oleme kaasaga elule päästnud, steriliseerida lasknud, ravikulud maksnud ja uued kodud leida aidanud sellisel hulgal "tänavaloomadel" kellede kokkuarvamiseks mõnel siinkommijal tuleb arvutusoskusest puudu. Pole mingid miljonärid: sissetulek jääb riigikogulaste omale kordades alla ja iga aastaga jääb abisaajate hulk väiksemaks, seda "tänu" kosmilisele hinnatõusule IGAS valdkonnas.

Uskumatu, millist läga võivad inimesed kokku kirjtada, kommentaare silmas pidades. Need kes siin sellist pläusti kokku ajavad, pile kas kunagi loomaomanikud olnud või pole majanduslike muredega kokku puutunud. Raskusi võib tekkida igal jumala inimesel, kas see tähendab, et lemmikloomi ei tohikski mitte keegi võtta? Ja artikli mõte ei olnud ju see, et keegi teine peaks lemmikute ravi eest maksma, vaid see, et juhtida tähelepanu teenuste kõrgetele hindadele. Lemmiku võtmine, veel enam - tänavalt - on igati tänuväärne ja inimlik tegevus. Kui inimese võimuses on pakkuda loomale peavarju, ei ole ühtegi põhjust, miks seda mitte teha. Kodu, olgu kui tahes vaene kodu, on kõvasti parem, kui pähe sadav vihm ja prügikastitoit.

Inimene peab suutma ise enda eest seisma, erinevalt loomast. Kes ei suuda, nende jaoks on igasugu asutused. Loomad vajavad hoolt ja armastust ja pühendumust. Kui seda neile pakud, saad 100000X selle tagasi ja usu mind, see on uskumatult hea tunne! LOOM POLE LIHTSALT LOOM; VAID PERELIIGE!

Kuule "ajuhiiglane"! Olukord ja arengud, mida autor silmas peab, on viimase aja trend - hinnad kimavad kiiremini kosmosesse, kui jänkide kosmosessüstik...Nõus sellega, et ei lapsi ega loomi pole mõtet soetada, kui selleks puudub majanduslik tagatis, kuid kuidas peaks siis toimima need , kellel lemmik soetatud siis, kui hinnad olid taskukohased? Kampas kokku kogunema, nii lemmikud kui omanikud, ostma Statoili stardipaketi ja endid põlema pistma või?!? MÕTLE enne(kui on, MILLEGA mõelda ja alles siis kuku tatistama...

teatud elukutsega inimesed on minu arvates kaotanud meie ühiskonnas täielikult mõõdutunde oma teenuse hindamisel ja mitte üksnes vetarstid, vaid näit. ka hambaarstid, advokaadid............See seltskond oleks nagu unustanud, kus riigis ja millise elatustasemega on rahvas. Ma ei mõtle siin esimest Eestit, sest suurem osa inimestest sinna ei kuulu.

Tee loomale kindlustus voi ara võta looma

sind tuleks küll magama panna, sa pole mitte siga ega elajas ka see oleks looma solvamine,sa oled lihtsalt värdjas!

Issand, kas 21. sajandil on selline asi võimalik. Terve see delfi kommentaarium on täis haigeid värdjaid, kes ainult enda persenaha peale mõtlevad. Vot selliksed tuleks ise ämbris ära uputada. Sorri, aga teie elu on 100x vähem väärt, kui mõne looma oma. Ja mina ka ei saa aru, mida te plärate mingist maksumaksja rahast? Artiklis oli juttu hindadest, mitte sellest, et keegi peaks ravikulud katma. Paras labiilne ahvikari ikka, üks loll kaagutab ees, teised kohe järgi.

To"u", "krd siga" ja veel mõnele siin.
Oma isiklikust 3 kutsikast+ ühest "kaasavarast" olen tublid, edukad ja südame/hingega kodanikud kasvatanud, kes ei keera selga ühelegi hädas olevale loomale. Endaga on aastatega aga asjad muutunud nii, et IGA KELL eelistan aidata hädas looma... kuid mitte INIMLOOMA. Ja selle muutuse üheks põhjuseks on TEIESUGUSED. Olen aastaid hiljem kohanud neid eluheidikuid, kelle elunatuke sai päästetud, kellele elamisväärne kodu ja hoolivad pered leitud. Nad ei ole seda unustanud - need säravad silmad, lehvivad sabad ja ülevoolav rõõm taaskohtumise üle toovad iga kord isegi minusugusel vanal, paljunäinud elukal liigutuspiarad silma. See on parim tänu nähtud vaeva eest! MIDA on aga teil sellele vastu pakkuda?