Blogi: Viimsis poos lasteaialaps end kiigel salliga, kasvatajad lobisesid kõrval edasi

Kui ma lasteaias pea katki kukkusin(20a tagasi), siis viis kasvataja mu oma autoga traumapunkti, kuna nii sai kõige kiiremini. Teised lapsed jättis kõrval rühma kasvataja ja kasvataja abi hoolde ja tegi kõik et ma võimalikult kiiresti abi saaksin. Emale helistas kohe ja temaga saime traumapunktis kokku. Tänapäeva olukord on kirjeldamatult ebanormaalne'!!!!!

Pole harjumust 112 helistada. Ja selliste hoole all on väikeste laste elu ja tervis!

imelik tõesti, et kohe emale ei helistatud või 112, konsulteerimiseks vähemalt oleks võinud helistada, mida teha ja kui tõsine selline asi võib olla, mis tagajärjed jne. Jopskid kasvatajad, muud midagi ja nüüd mätsivad seda kinni:( olles töötanud kasvatajana, oleksin igatahes kohe emale helistanud.

Mulle tundub, et selline kaelavigastus ja paistetus ei teki kohe, vaid pikema aja jooksul.

Kohe pärast õnnetust ilmselt sellist jälge näha polnud, see võiksi alles ema tulekuks üles tulla. Seepärast ka kasvataja ei saanud aru asja tõsidusest ja arvas, et mänguhoos ikka juhtub.
Kui ema järele tuli ja kasvataja nägi, et kael punaseks läinud, ei osanud ta ilmselt muud teha, kui oma aaloe juttu ajada.

Tõenäoliselt ka laps adekvaatselt ei osanud kohe pärast õnnetust kurta kaela ja selle liigutamise üle.

Suurim ebakoht - kasvatajate esmaabi alane harimatus. Teadmatus, et alles mõne aja pärast võib tõsine probleem näha olla. Ja hilisem kinnimätsimiskatse.
Antud olukorra oleks ju lahendanud see, kui kasvataja oleks last üle andes ahhetanud, et issand, mis plekk on kaela peale tekkinud, enne küll polnud midagi näha. Et mina küll aru ei saanud, et midagi nii tõsist oleks olnud - minge ikka traumapunkti igaks juhuks.

Ärge siis tooge oma lapsi lasteada . Töötan ise ühes ja teate, ütlen ausalt, ei ole enam tahtmist seda teha . Viskab ikka üle küll, kui üks sõna otseses mõttes tatikas viskab paberi maha ja käratab sulle, kui sa oled palunud tal selle üles võtta, võta ise, sina oled ju koristaja . Või lõhutakse nimelt mänguasju ja kiidetakse keelamise peale takka, et mina võin, mul on küll kodus nii palju raha, et uus osta . Või kui söömise ajal sulle sõna otseses mõttes söök suust näkku sülitatakse . Ja kui vanematega sellest rääkida, siis nad ainult naeratavad selle peale . Pidevalt sellise vaimse terrori all olemine muudabki lõpuks hoolimatuks . Mõnel päeval on tõesti nii, et sa oled endast juba nii välja aetud, et sa ei tahagi enam midagi teha või ette võtta nendega ja lihtsalt jälgidki, et nad ükstest mängu käigus päris maha ei lööks, sest on olnud päris mitu olukorda, kus ka kasvataja abile kellega koos mängitud, puuklotsiga lihtsalt vastu pead virutatakse ..

Lihtsalt ajab tigedaks, et kõiges süüdistatakse kasvatajat. Minge vahelduseks lasteaeda ja vaadake, kuidas näeb lasteaia päev välja tegelikult . Siis näete, kuidas käitub teie laps, kuidas käituvad teised lapsed ja kuidas käituvad ka kasvatajad . Mündil on alati kaks poolt !

Kasvataja saab koerapalka, aga meie ootame talt suuremat vastutust kui Eesti Energia juhilt, kelle palk sada korda suurem. Kas pole kummaline ...

Tere
Elan Jüris ja ka näen igapäev kuidas kasvatajad lobisevad omavahel ja lapsed on sõna otseses mõttes järelvalveta. Lapsed peksavad üksteist ja siis lõpuks kui õpetajad ilmuvad siis küsitakse, kas on kiirabi vaja. Aga selle asemel võiks nad ju oma tööd teha. Hirmus lugu ja veel julgevad õigustada ennast.

aga kasvatajad räägivadki õues olles omavahel juttu ja toas olles jätavad lapsi kümneteks minutiteks rühmatuppa üksi. ja eelistavad osasid lapsi teistele ja kiusavad alateadlikult või teadlikult teatud lapsi. ja kui mingi käkk on kokku keeratud, siis püüavad oma jamast võimalikult puhtalt välja tulla. nii see lihtsalt on. mitte et ma seda õige peaks. sama jätkub hiljem ka koolis ja tööl.

"Juhataja sõnul pean ma olema õnnelik, et kasvataja ei viibinud õnnetuse juhtumise ajal toas..." Ja mis õnn see siis oli, et kasvataja viibis väljas? Last ta ju millegiga ei aidanud, lobisemistki ei raatsinud pooleli jätta.
Imelik lause juhatajalt küll - mida siis kasvataja oleks toas teinud, kui lapsed väljas oleksid olnud? Niisama hästi võiks selline kasvataja olla lihtsalt oma kodus, sest lastel temast ju abi küll pole.

Masendav,lasteaiad on muutunud ohtlikuks ja kasvatajad lohakateks.

Kummaline on see, et lastega juhtunud õnnetusse (ka hea lõpuga) ei suhtuta tõsiselt ja lüüakse käega, et ikka juhtub. 112 helistamine kasvõi konsultatsiooni saamiseks ei pea olema mitte harjumus vaid lausa tava jus selliste õnnetuste puhul. Ei ripu ju iga päev laps salli või muu riideesemega kiige ega aia küljes. See pigem ikka erand ning peaks just tähelepanu äratama ja õpetaja täit tähelepanu nõudma.

Eelmine aasta nägin taolist juhtumit ise. Olin ühel perel abis ja mind pidi pärast koju viidama. Laps tagaistmel samuti pika salliga- maani sall tilpnemas. Ema jõudis koju, laps ronis suure kiiruga oma toolist välja ja autost välja, uks pauguga kinni ja jooksu. Joosta ta muidugi ei saanud vaid oli hetkega hingetuna asfaldil. Ja siis emme kisa: kas sa ei näe midagi, määrisid riided ära, ole ettevaatlikum. Mainisin emale seda salli asja- ema ütles seepeale, et pole tarvis joosta. Kõik! Oleks see asi lasteaias juhtunud, oleks kasvatajad süüdi- nüüd oli iroonilisel kombel laps süüdi. Vaadake enda peale ka vanemad.

asi ongi selles et VAATA kui vähe jäi puudu et ei oleks elus idu!

Mul on siiralt heameel, et laps elus on ja elus on ta kindlasti tänu juhusele, mitte kasvataja kiirele reageerimisele, kuigi võiks vastupidi olla.

Täiesti jube lugu. Need kasvatajad tuleks vastutusele võtta!