Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Abitute laste põlvkond: 4-aastased mähkmetes ja 8-aastased ei oska kahvlit hoida

 (551)

Abitute laste põlvkond: 4-aastased mähkmetes ja 8-aastased ei oska kahvlit hoida
ITAR-TASS

Aastast aastasse süveneb nii lastes kui ka noortes abitus, mille kohta ei oskagi enam öelda, kas see on õpitud või siiski vanamoodne abitus: õppimata ja harjutamata oskused ju ei tule.

Kümme aastat tagasi Eestisse elama kolinud tuttav austraallane ahhetas: kuidas on võimalik, et 2. ja 3. klassi lapsed tulevad vudinal koolimajast välja ja lähevad ühistransporti kasutades ise koju?! Kas nad ära ei eksi? Ega neid röövita?

Meenutasin muheledes, mismoodi ma ise aastakümneid tagasi väikelinnas elades viimast lasteaia-aastat üksinda kohale ja koju läksin, hiljem suuremasse linna minnes ainult paar korda koos emaga kooli vahet käisin (edaspidi juba üksi, tee oli selge, kuukaart kotisahtlis) ning selgitasin, et Eestis ongi nii, on kogu aeg olnud - lapsed kasvatatakse kiiresti suureks, vastutusvõimeliseks ja iseseisvaks.

Vanasti saadeti viie-kuueaastased juba põrsakarja, nõukogude ajal ei tunnistatud erinevate sugude olemasolu ja väikelapsed pandi mõnekuusena juba sõime (seda praktikat ma heaks ei kiida, aga eks iseseisvust kasvatas seegi) ja tänapäevalgi on tavaline, et lapsed oskavad ise enda eest hoolitseda. Tuttav jäi mõtlema, heldis ja meenutas, et kui tema laps oli (tegu oli 60-aastase mehega), siis õppisid lapsed käima ja ratsutama üheaegselt ja 8-aastasena osales tema juba kohalikel ratsavõistlustel. See vestlus toimus kümme aastat tagasi.

Tänapäeval on elu muutunud. Abitust, saamatust ja oskamatust kultiveeritakse juba kõrgematelgi tasanditel. Jutt ei käi üksnes sellest, et ma hiljuti peretuttavaid külastades imeks panin, et 8 ja 10 aastased lapsed ei osanud endale süüa teha - noad, pliit oli neile keelatud. Pereema seletas mulle, et ruttab töölt koju, et lapsed ei peaks kaua tühja kõhtu kannatama. Kohukese ja jogurtitopsi said lapsed siiski külmikust kätte. Noaga võib kätte lõigata, elektripliidi peal võib end kõrvetada või midagi sülle tõmmata, puupliit oli aga täiesti keelatud nimekirjas. Tikud! Siibrid! 10-aastane tuleb sellest eemale hoida.

Loe veel

Jutt ei käi ka vaid sellest, et hommikuti kooliesised autosid täis on, kust siis loivavad välja teismelised ja peale tundide lõppu jäävad samuti küüti ootama. Võib-olla on jutt aga juba sellest, et emakeeleõpetajad kurdavad - lapsed ei oska lugeda. Lastega on pea võimatu suhelda, sest kuna lapsed ei loe, ei ole neil ka sõnavara ja nad ei saa aru, pilgutavad arusaamatult silmi vastu. Sundida ju last ei tohi. Mitte millekski - ei lugema, ei kodutöid tegema. Ega pea pole prügikast, õiendavad jalkaemmed, ja propageerivad tahvelarvutite ja töövihikute kasutamist koolitöös ja "vanamoodsa", õppetööd nõudva süsteemi pensionile saatmist. Täislauseid peab laps harva kirjutama, töövihikus märgib lünka vajaliku sõna. Mismoodi tulevased arstitudengid materia medica endale ilma õppimisharjumuseta selgeks teevad, ei taha mõeldagi. 

Hiljuti õpetasin maakoju külla tulnud pere teismelistele 13- ja 17-aastastele lastele lihtsaid asju nagu lõkke tegemine, pliidi ja ahju kütmine, kuidas metsas mitte ära eksida. Lõket tahtsid nad teha nii, et ladusid märjad puud üksteise peale riita ja püüdsid välgumihklist tuld otsa panna. Ladusin lõkkeaseme ümber, selgitasin, kuidas halud tuleb kihiti panna ja kuivi puid vahele, kuidas lõkke põhja surutud paberitükk peab esialgse kuumuse looma ja siis võtavad kuivad puud ja lauajupid tuld, märjad kuivavad ja süttivad lõpuks kuumusest.

Samuti ka saunaahju ja maja sees oleva pliidi puhul. Selgitasin tule füüsikat ja keemiat nii palju kui teadsin - õhk peab vahele saama. Toitu ei tohi leeki pista, vaid tuleb oodata, kuniks tekivad söed. See kõik oli neile uus. Pereemalt sain pahandada natuke, et põletavad ennast ära, mis ma jandin, otsime ufogrilli välja ja teeme seal süüa.

Ei põletanud. Ja süte kohal röstisid sašlõkki juba kaks pisut teadjamat teismelist. Järgmisel päeval süütasid lõkkeplatsil lõkke juba nemad. Kaks tuleaseme ümberehitamist ja kolm Äripäeva hiljem saidki lõkke põlema ja olid meetrivõrra pikemaks kasvanud - "vaadake, mis me ära tegime!" Metsas käies tuli neile seletada, et pange nutifonid käest ära: ainult nutifoni kaardi järgi orienteerumine viib selleni, et kui aku tühjaks saab, olete abitud, sest te ei ole end ruumiliselt paigutanud kuskile.

Õpetasin, kuidas ilmakaari määrata. Asjaolu, et päike tõuseb idast ja loojub läände, oli neile kuskilt tuttav, aga rakendada nad seda ei osanud. Seeni kippusid kätega välja rebima, näitasin, kuidas noaga seen jala pealt ära korjatakse. Väiksem kartis - lõikab näppu ehk. Selgitasin, et selleks, et niimoodi näppu lõigata, peab tegema hoopis teistsuguseid liigutusi. Selgitasin seente mütseeli olemasolu ja tähtsust - juurte väljarebimine tähendab, et siin enam seeni ei kasva.

Laste ja noortega suheldes, mida osaliselt nõuab ka mu eriala, on ehmatavaid avastusi olnud palju. Lapsed ei oska korke sisse lülitada, süüa teha, pole elu sees triikrauda käes hoidnud, ei oska pesumasina pealt programmi valida ega isegi mitte internetist (või kuskilt mujalt), mida nad ometi peaksid tundma kui oma viite sõrme, informatsiooni hankida.

Viisin hiljuti ülikoolis (!) läbi arvutitesti: lihtsad Wordi, Exceli, PowerPoint harjutused, lisaks küsimused nagu näiteks "Milline lind valiti 2008. aastal aasta linnuks?". Paljud põrusid läbi, sooritades 12 ülesandest 2-3 ja needki vigaselt. Kõiki ülesandeid oli võimalik sooritada nii enda teadmiste kui ka Google kasutamisega. Tekstist arusaamise oskused on veel kasinamad: noored ei tea, mis asi on vokk, siiber, tahvel-krihvel, ei oska lihtsaid lühendeid (ÜRO) tõlkida ühest keelest teise (UN), ei tunne maailma ja on oma arengus maha jäänud.

Paljud õppejõud on kurtnud, et gümnaasiumi lõpetanud noored on ahta silmaringiga, väikese sõnavaraga ja kardavad Bunseni põleteid, sest pole kunagi elus lahtise tulega kokku puutunud. Suvelaagritesse ja praktikatele minnes ei oska noored pliidi alla tuld teha, telki üles panna ega ilma dušita pead pesta kausi abiga saunas.

Sünnitusjärgse depressiooni plahvatuslik levik on seletatav sellega, et ka populaarsetes foorumites (et mitte ausalt välja öelda - Perekoolis) tambitakse maapõhja vanemad, kes nooremaid lapsi vanemate hoolde annavad ajutiselt - ega vanemad lapsed ei pea noorematega tegelema! Raha eest või niisama, ikka on see julmus laste suhtes. Ja raha maksmine lapsele on ka halb! Aga kuidas siis noored laste ja ka rahaga hakkamasaamist õppima peaksid? Noored emad ei ole kunagi väikelastega kokku puutunud! Tuttav ämmaemand kirjeldas, kuidas noored "esiemad" ehk siis esimese lapse saanud nutavad lapsega võidu - ei saa mähkmete vahetamisega hakkama, ei talu lapse nuttu. Stressist jääb piim kinni ja noor ema tormab antidepressante neelama. Ei saa hakkama.

Arengus mahajäämist oskan ma panna ainult lapsevanemate õlule. Kardetavasti pole Eestiski kaugel olukord, kus 3. klassi laps ei oska kooli eest kodu ette bussiga sõita ja kus 3-4-aastased mähkmetes ringi jooksevad ja 7-8-aastased ei oska kahvlitki hoida, nagu välismaal näha võib. Hiljutine Pariisi Disneyland pakkus just selliseid elamusi ja vaatamisväärsusi. 

Kui hakkajaks kasvatad oma lapsi sina? Kas sinu lapsed loevad ja on kaasatud igapäevaellu? Kas sinu alaealised lapsed saaksid vajadusel nädal aega (päevagi?!) üksinda hakkama: oskavad süüa teha, koristada, teavad, mida poest osta, et pannkooke teha, oskavad äikese tugevust hinnata ja asju vooluvõrgust välja tõmmata, oskavad nööpi ette ajada pluusile ja teavad, et kui kodus pantenooli pole, võib põletada saanud käele ka söögisoodat peale panna?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised