Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Aasta 2012 - mitme väikese maailma lõpp

 (3)

Aasta 2012 - mitme väikese maailma lõpp
Foto: MorgueFile

Maailma lõpu mõistest on räägitud ilmselt nii kaua kui inimene on osanud maailma sõnades kirjeldada. Stereotüübina tähendab see näiteks suurt kõmakat, mis meie planeedi algosakesteks lammutab või üle kallaste tõusvaid ookeane, mis mandrid üle ujutavad.

Me tajume, et maailm on suur ja lai, kuigi tegelikult on inimene enamjaolt enda ümber loonud väga pisikese igapäevase maailma, milles iga marginaalse detaili kadumine viib apokalüptilise hõnguga kaoseni – olgu selleks pangakonto sulgumine teadmata ajaks, Facebooki nädalane katkestus, ajutiselt läbimatuks muutunud lumised maanteed või mõne muu iseenesestmõistetava mugavuse kadumine.

Meie igapäevane Maslow heaolupüramiidi järgimine on järk-järgult muutunud just kui lihtsamaks, aga samal ajal oleme kõigist nendest mugavust tõstvatest elementidest absoluutses sõltuvuses. Ja miks see kõik nii komplitseerituks ja riskantseks on tehtud? Inimesed on läbi ajaloo välja töötanud palju suurepäraseid lahendusi, mis elu mugavamaks ja kvaliteetsemaks teevad. Kuid on suutnud need sama agaralt üle vindi keerata, nii et need ühel hetkel oma algsele ideele vastu hakkavad töötama ja absurdini lähevad.

Algas see kõik juba siis, kui meist võimsamad ja targemad meile omad elamise õpetused jätsid, mis aitaksid meil rahus ja headuses siin maailmas eksisteerida. Inimesed võtsid kõikjal maailmas need õpetused vastu ning lõid nendest religioonid. Kuigi kõik õpetused rääkisid samadest põhiväärtustest nagu headus ja rahu. Inimene suutis hakata oma religiooni koguni nii agaralt järgima, et oli valmis enda usu kaitsmise loosungi all sõdima ja tapma, mis ei olnud kaugeltki see tulemus, mida Jeesus Kristuse, Mohammedi ja teiste Õpetajate sõnad propageerisid.

Nende õpetused erinesid omavahel lihtsalt seetõttu, et olid mõeldud erinevatele kultuuridele ja selletõttu olid Kõiksuse reeglid tõlgitud just sellele kultuurile arusaadavatesse sümbolitesse. Põhiväärtusi see ju ei muuda. Ja looduseusku eestlane ei saa päriselt siiamaani aru, mida ta kogu aeg valesti oli teinud, et teda järsku paganaks hakati kutsuma. Ajasime ju sama asja, lihtsalt teistsuguste sõnadega.

Loe veel

Kuningad ja keisrid aga tulid ja läksid. Vähendamaks väikesearvulise eliidi võimu, mõeldi ühel hetkel välja demokraatia, mis pidi justkui tagama, et rahvaenamuse soov on seaduseks. Kuna vähemused ei olnud olukorraga rahul, hakati demokraatiat ajapikku täiendama, et ka väiksemad huvigrupid saaksid sõna sekka öelda. Need täiendused aga lahustasid demokraatia algse mõtte ära - täna otsustab enamus, kuidas saab olema, vähemused solvuvad enamuse otsuse peale, tekib vaidlus ja reaalsed otsused teeb samal ajal ikkagi ära seesama eliit nagu vanastigi.

20. sajand tõi tööstusrevolutsiooni toetamiseks appi arvutid. Ikka selleks, et oleks efektiivsem kaupa toota, rahasid kokku arvutada ja majandust edendada. Täna aga oleme jõudnud olukorda, kus arvutid enam ainult ei arvuta raha kokku, vaid ka toodavad raha. Näiteks börsil. Arvutid teevad lähtuvalt enda programmiridadel laiuvatest algoritmidest pakkumisi ja spekuleerivad. Ehk siis tegemist on eheda Lollidemaa rahapuuga, mis majandusse reaalselt lisaväärtust ei loo. Selle raames sündinud mullid on juba varemgi plahvatanud ja on selge, et suure tõenäosusega jookseb säärane süsteem ühel hetkel kokku.

Et inimene teaks enda õiguseid ja kohustusi, on meile loodud ühised mängureeglid – seadused. Nende järgi me justkui teame, mida ja kuidas tohime ning mida ei tohi. Idee on hea, aga üle oleme pingutanud sellegagi – iga oletatava segaduse ärahoidmiseks imevad ametnikud pastapliiatsist välja veel täpsemini elu reguleerivaid, isegi paranoilisi seaduseelnõusid. Nii detailse seadusandluse tõttu aga muutub elu järjest keerulisemaks tavainimesel, kes võib kogemata libastuda. Mahukad seadusesätted aga sisaldavad järjest enam lõtkusid, mis võimaldavad sulleritel oma eesmärkide saavutamiseks viia ellu sisult ebaausaid, kuid juriidiliselt korrektseid avantüüre. Sest järjest raskem on tõestada, järjest kergem tõlgendada.

Tagatipuks on meil Eestis täna detailiselt reglementeeritud isegi lastekasvatus. Vastu hakata nendele seadustele ei saaks – see oleks tabu. Sest formaalselt on ju loosungiks lapse õiguste kaitse ja keegi ei taha ennast sellele loosungile vastandada. Reaalselt aga ei taha nende pügalate kokkukirjutajad mõista, et psühholoogiat ei saa reglementeerida. Üks inimene ei saa teisele inimesele mõjuda, kui kõik kaardid on juba ette laual. Ja süveneb kasvatamatus. Ent need, kes enne lapse vastu kätt tõstsid, teevad seda ka edaspidi, sest selliste tegude avastamise keerukus ei seisnenud juba varemgi mitte seaduse puudumises, vaid teo tõendamises.

Ka kunsti ja kultuuri oleme me erilise innuga kaitsnud. Eriti teoste autoreid, et nad läbi maailmavalu eostatud loometööde eest ikka väärilist tasu saaksid ning keegi nende autorlust ülekohtuselt ei omastaks. Jällegi õilis idee, mis on täna jõudnud sinnani, et mõnel pool maailmas on poest DVD-plaadi varastamine väiksem kuritegu kui sellesama filmi uduse koopia üleslaadimine Internetti.

Esimesel juhul saab pika näpuga nooruk turvamehe käest noomida ja käib korra politseijaoskonnas, teisel juhul väänatakse talle tabamisel hiigelnõue ning plaanitakse kuuldavasti tulevikus ka terve tema poolt ülesseatud linki kuvanud portaal kinni panna. Eks siin ole näha produtsentide lobitööd, kes soovivad, et nende filmist saaks mõnekuise rügamise baasil aastakümneteks vilja kandev ja hooldusvaba rahapuu. Ent kui intellektuaalne omand juba kauba staatusesse tõsta, kutsuksin kõiki üles pöörduma tarbijakaitse poole juhul, kui kinosnähtud komöödia naerma ei ajanud ning nõuda kõigi filmis tuvastatud goof´ide parandamist filmi tootja poolt garantiiajal.

Meie praegune tsivilisatsioon on palju leiutanud, palju kogenud ja suure osaga sellest varem või hiljem liiale läinud. Täna on see faas, kus midagi radikaalset pole vaja leiutada - ühiskond peaks olema küps õppima senitehtud vigadest. Me oskame tänaseks ühiskonda organiseerida, toota endale vajaminevat, harida ennast, oleme võimelised mõistma ka vaimseid väärtusi ja aru saama, et inimese põhiolemus on emotsionaalne, kusjuures ratsionaalsus on üksnes juurde õpitud.

Ajalugu on olnud õpetlik ja paljud on end meie tänaste kogemuste nimel ohverdanud. On lollus, et me neid oskusi korrektselt kasutada ei taha ning ei oska. Ent usun, et sellesama lolluse lõppu tähistab ka paljutõlgendatud maiade kalender, millel algava aasta kohale justkui viimane verstapost löödud. Meil lihtsalt ei ole teist valikut. Kuigi iga sellise lolluse likvideerimine on kellegi väikese mugava maailma lõpp.

Et lõpetada positiivsete toonidega, siis kaks senist raudset tabu on maailma lähiminevikus hakanud juba murenema - esiteks julgesid lääneriigid tunnistada, et kultuuride paljusus ühe riigi raames ei toimi ning teiseks julges Venemaa elanik tulla tänavale ning protestida suurvõimu vastu!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare