Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

28 õõvastavat juhtumit iga päev

 (41)

28 õõvastavat juhtumit iga päev
Foto: Ilmar Saabas

21. oktoobril avaldas Õhtuleht loo noorest Tamsalu tüdrukust, kes väidetavalt varjas rasedust ning kasutas vastsündinud lapse peal vägivalda, jättes ta viimaks lihtsalt kapisahtlisse surema. "Õõvastav lugu," teatas pealkiri.

Artiklit refereeris ka Delfi ning artikli alla kogunes palju kommentaare. Heaks ei kiitnud keegi, mõni püüdis mõista ja mõni nõudis karmi karistust.

Tegelikult ei olnud kogu juhtumis mitte midagi erilist. Enamgi veel: surema jäetud lapsel läks tegelikult täitsa hästi. Kindlasti tundub, et mu sõnad on kohatud, kummalised ja kalgid ning mul puudub austus inimelu vastu.

Paraku pean ütlema, et nii see pole. Puhtalt statistikast lähtudes pole juhtunus tõesti midagi eriskummalist: Eestis tapetakse iga päev umbes kakskümmend kaheksa last. Kuid sahtlisse surema jäetud lapsel läks võrreldes nende teistega tõesõna hästi, kuna ülejäänud kakskümmend kaheksa tapetakse abordi käigus veel palju karmimal moel.

Need sagedased ja palju õõvastavamad lood ei jõua aga kunagi ajalehtede esikülgedele. Nende lugude ohvreid käsitletakse hoopis "jäätmetena." Seda sellepärast, et küsimuse all olevad ohvrid on langenud ajaloo julmima ning kõige vähem õigustatud diskrimneerimise objektideks. Tunnused, mille alusel ohvreid diskrimineeritakse, on järgmised:

1. vanus

Seaduse järgi on keelatud diskrimineerida inimesi nende vanuse või arengutaseme põhjal. Kuigi mõlemad toovad kaasa teatud eeliseid (alkoholi saavad osta vaid täisealised ning nõrgamõistuslikke valima ei lasta), peaksid kõigile inimestele kuuluma teatud võõrandamatud õigused lihtsalt selle pärast, et nad on inimesed. Nii väidavad inimõiguslased ja poliitikud meile päevast päeva.

Loe veel

Kuid tuleb välja, et väga noorte ning väga varajases arengustaadiumis inimeste puhul see ei kehti. Nii on lubatud veel sündimata, kuid vaieldamatult olemasolevaid ja elavaid inimesi teatud vanusepiirini tappa. Miks? Tõsi, tegu on ju vähearenenud inimestega, kuid see ei muuda neid veel vähem inimesteks. Samuti ei too suurem arengutase kaasa selliseid absoluutseid õigusi nagu on õigus elule; selle õiguse omandame me juba inimeseks olemise tõttu. Tuleb järeldada, et sündimata inimeste suhtes käib räige vanuseline diskrimineerimine.

2. asukoht

Sündimata laps asub enda ema sees ning paljude arvates on see piisav õigustus sündimata inimeste tapmiseks. Sest et lõppude lõpuks on ju emadel õigus kehalisele puutumatusele ja privaatsusele! Tõenäoliselt rikub sündimata laps seda ema õigust rängalt.

Kuid mõelge veelkord. Privaatsus ning ka kehaline puutumatus on suhtelised õigused – see tähendab, kahtlemata ühed tähtsad asjad, kuid alluvad teatud kõrgematele õigustele. Seevastu õigus elule on esimene ja kõige tähtsam absoluutne õigus, tänu millele saavad üldse kõik teised õigused eksisteerida. Kui absoluutne ja suhteline õigus on konfliktis, pole küsimustki, millisel õigusel on eesõigus. Sündimata laste puhul seda põhimõtet aga ei järgita.

Pärast sündi käsitletakse lapse tapmist kui mõrva, kuid sünd iseenesest polegi midagi muud, kui lapse asukoha vahetus – see ei lisa inimesele ja tema arengule mitte midagi juurde.

3. valutundlikkus

Selline spetsiifiline omadus on osade inimeste meelest tähtis, sest kuna varajases arengustaadiumis loode ei suuda valu tunda, siis ei saa ka tema tükkideks rebimise juures midagi valesti olla.

Kuid miks peaks olema võime valu tunda nii tähtis? Oluline on fakt, et inimene tapetakse; see kas ohver surres valu tunneb, on suhteliselt kõrvaline küsimus (kuigi teeb teo kahtlemata jubedamaks). Valu võib tegeliku kahjuga kaasneda või sellele järgneda, kuid vaid harva on see kahju iseeneses. Me ei õigusta ju ka narkoosi all viibivate inimeste tapmist lihtsalt sellepärast, et nad ei tunne surres valu.

4. sõltuvus

Sündimata inimene (noorem kui 25 nädalat) ei jää väljaspool ema ellu ning pole niikuinii võimeline iseseisvalt hakkama saama. Osade inimeste arvates kvalifitseerub loode seega nii-öelda alama inimesena, kes ei vääri iseseisvat õigust elule.

Kuid „iseseisva eluvõime” saavutamine ehk võime väljaspool ema ellu jääda ei lisa lootele peaaegu midagi juurde. Tehniliselt võttes tähendab see lihtsalt seda, et loote kopsud on piisavalt arenenud (see on peamine faktor, mis võimaldab iseseisvalt ellu jääda). Kas me peaksime järeldama, et kellegi õigus elule sõltub tema kopsude seisukorrast? Miks siis mitte südame või aju arengust? Või teiseltpoolt – äkki peaksime ootama, kuni kõik elundid on piisavalt arenenud (mis juhtub alles tükk aega pärast sündi), enne kui anname inimesele õiguse elada?

Loomulikult ei sõltu inimese õigus elule mõnest tema füüsilisest omadusest. Õigus elule kuulub meile lihtsalt sellepärast, et me oleme inimesed. Ka paljude sündinud inimeste elu sõltub teiste inimeste abist (imikud, vanad inimesed, puudega inimesed), kuid me ei õigusta nende tapmist üksnes nende abituse pärast.

Asjaga vähem kursis olevad inimesed võiksid siinkohal küsida, kuidas saan ma loodet (alates munaraku viljastamise hetkest) nii järjekindlalt inimeseks nimetada? Kas see ikka on tõsi? Kas viljastatud munarakk polegi siis lihtsalt mingi bioloogiline ollus, ema keha osa?

Kuid teaduslik tõde on, et munaraku viljastamise hetkel tekib uus individuaalne organism, kes kuulub inimliiki ja kellel on kõik elu tunnused. Selle bioloogilise tõe leidmiseks piisab ükskõik millise entsüklopeedia või embrüoloogiaõpiku avamisest.

Mõned inimesed teatavad selle peale, et „inimene” tähendab siinkohal midagi rohkemat kui üksnes bioloogilist elu ning et loode selle „rohkema” alla kindlasti ei kuulu. Lõppude-lõpuks pole lootel veel õiget kehagi, ta ei suuda mõelda jne. Sündimata inimene on alles „tulevane” elu, kõigest potentsiaalne inimene.

Kuid mis siis teeb inimesest inimese? On see tõesti vastav kehakuju? Kuid asjaolu, et varajases staadiumis loode ei meenuta väljanägemise poolest täiskasvanud inimest, ei tähenda veel, et loode ei näe välja nagu inimene. Tegelikult näeb loode välja täpselt selline, nagu üks inimene oma elu selles etapis välja nägema peaks! Encyclopedia Britannica teatab siinkohal, et „Ehkki organismidest mõeldakse sageli kui täiskasvanutest ning paljunemist käsitletakse uue, eelmise põlvkonna täiskasvanule sarnaneva täiskasvanu kujunemisena, on elav organism tegelikult organism kogu oma elutsükli jooksul, viljastunud munarakust täiskasvanuni, mitte ainult lühikese aja jooksul sellest tsüklist.” ning arengubioloog Scott Gilbert täiendaks „Kui me näiteks käsitleme koera, siis kujutame teda tavaliselt ette täiskasvanuna. Aga koer on “koer” hetkest, mil koera munarakk viljastatakse koera spermiga. See jääb koeraks ka vana sureva koerana. Seepärast on tegelikult terve looma elutsükkel koer, viljastumisest surmani.” 

Loode ei ole potentsiaalne inimene; tal on inimesena lihtsalt veel väga palju potentsiaali areneda. Mõned inimestele kuuluvad omadused nagu eneseteadvus, võime valida hea ja halva vahel jne ei avaldu küll veel loote juures (paljud neist omadustest ei avaldu veel ka aastase lapse juures), kuid need on tal olemas – geneetilise koodi kaudu on see kõik tema arengusse sisse kirjutatud. Laps vajab kõigest energiat ja pisut aega, et vastavad omadused tema juures avalduma hakkaksid. Kahjuks lõigatakse paljude laste võimalused inimesena elada kõige julmemal moel läbi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

RAHVA HÄÄLE TOP

Viimased uudised