Lugeja: meie riigis on ebaõiglus saanud normiks
(20)Kuid ometi on õiglus midagi, mida ei tohi unustada või silmist lasta ühegi ühiskondliku süsteemi korraldamisel, olgu see väike nagu näiteks perekond, keskmine nagu näiteks kooliklass või suuremat sorti nagu Eesti riik. Me ei pruugi saavutada sajaprotsendilist õiglust, kõigi rahulolu ja absoluutset konsensust - aga kui me õigluse põhimõtteid silmanurgaski ei pea, ei saa sootsium toimida. Või mis mõte peaks ühiskonnal üleüldse olema, kui selles loobutakse õigluse kehtestamisest?
Praegu aga on riigikogu liikmed ja muud valitsejad, kõrgemapalgalised ja hästi kindlustatud, võtnud õiglusekäsitluses omaks topeltmoraali. Et saksad sõidavad saaniga ja sandid kelguga, see ei üllata kedagi. Ent kui saksad hakkavd nõudma, et sandid nende saanisõidu kinni maksaksid ja uuesti kinni maksaksid ja siis veel üks kord hüvitaksid, läheb asi üle piiri kõvasti.
Rahva seljast kooritakse praegu mitu nahka! Rahva makstavatest maksudest ju makstakse riigikogulastele palka, samadest maksudest saavad nad eripensione ja veel ka hüvitisi. Nii maksamegi me sakste saanisõidu kinni mitmekordselt - palgana, pensionina ja hüvitisena. Teate, see ON ebaõiglane. Et ebaõiglus veelgi suurem saaks, arvutatakse riigikogujate pension välja riigi keskmise palga põhjal. Aritmeetilise keskmise. Lubage naerda - on ju selge, et kui tõuseb keskmine, tõuseb ka riigikoguja palk, kui tõuseb riigikoguja palk, mis on ometi üle keskmise, siis tõuseb ka keskmine, ja kui tõuseb keskmine, siis tõuseb ka riigikoguja palk.
Aga kui oli majanduslangus ja keskmine palk langes, siis riigikogujad oma palka langetada ei lubanud, nad külmutasid selle. Kus siin õiglus on? Kas solidaarsus rahvaga ei peaks demokraatlikus riigis olema valitsejate esmane hoiak?
Kuna keskmist palka on liiga lihtne sooja õhu abil üles kluhvida, ja seega see ei näita rahva tegeliku majandusliku olukorra kohta eriti midagi, peaks riigikogulase palk ning ka kuluhüvitised olema seotud hoopis kas alampalga või mediaanpalgaga, see oleks õiglane. Sellest on räägitud, aga seda ei tehta. Ei, hoopis kärbitakse täiesti küüniliselt kõike, mida peaks kulutama rahva peale - haridus, koondamishüvitised jne. Ebaõiglus on rahvavalitsejate teadlikuks valikuks saanud, ebaõiglus on saanud suisa elunormiks.
On kurb, et rahvas seda kõike ise lubab. Kui kauaks saab veel meid valitsema jääda kildkond, kelle jaoks ebaõiglus on elunormiks?
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=64064669